Peaaegu täiuslik

10.

Ei midagi muud. Vaikus. Hüvastijätt. Õrn suudlus mu pealaele. Me ei rääkinud Calviniga suudlusest ega sellest, mida see tähendama pidi. Mis nüüd saama oleks pidanud? Me olime vaevu sõbrad. Meist ei saanud klišeelikku paarikest, kes käsikäes õnneliku lõpu poole kõnniksid.

„Kas sa üldse kuulad mind?" küsis Emily ja toetas ohates pea kätele.

„Muidugi," valetasin ja vaatasin sõbrannale otsa. „Miks ma ei peaks?"

„Kas midagi juhtus? Sa oled terve õhtu vaikinud," vastas Emily ja katsus käega mu otsaesist. „Haige sa pole, see peab olema midagi muud."

„Minuga on kõik korras. Ma olen lihtsalt eilsest väsinud, ei midagi muud."

„Jah, sellest rääkides," sõnas sõbranna, „anna mulle andeks, et niimoodi rääkisin. Ma ei oleks tohtinud midagi sellist öelda."

„Kõik on hästi. Sul oli taas õigus. Nüüd sain ka mina öelda, mida tegelikult sisimas tunnen," vastasin. Aga kas ka päriselt nii Sammy kohta tundsin, seda ma ei teadnud.

„Roxy, see pole ju nii."

„Kas võiksime selle jutuga juba lõpetada? Kõik ainult pärivad ja räägivad, et miski polnud nii. Aga oli ju. See on minevik. Mul on aeg lahti lasta sellest."

„Kõik räägivad?" kordas Emily mu öeldud sõnu ja kortsutas kulmu. „Mida sa sellega mõtled?"

„Jätame selle teema," turtsusin ja tõusin laua tagant püsti. Pesin kraanikausis kasutatud teetassid ja pöördusin siis tagasi Emily poole. „Ma pole Rasmusest midagi kuulnud. Kas temaga on kõik hästi?"

Emily ehmatas, justkui oleks tal midagi varjata. Ta hakkas küünelakki küüntelt nokkima ja tõstis siis pea.

„Me ööbisime koos. Tema juures," pahvatas tüdruk ja puhkes siis naerma. Ta raputas õlakehitusega pead. „See oli üks kord. Aga see õhtu oli imeline. Ta oli imeline."

„Ma ei taha sellest ilmselt kuulda," pomisesin ja kõndisin köögist välja. Asjatasin elutoas diivanipatjade kallal, kui Emily mulle järgnes.

„Ma arvan, et ma olen armunud. Rasmus, ta... Ta on nii hell ja hea."

„Mis sai sellest ambitsioonikast tüdrukust, kelle ta kohvile viis?" küsisin ja viskasin padja diivaninurka.

Emily vajus ohates diivanile kössi. „Nende vahel polnud midagi. Rasmus ise ütles seda. Ma arvan, et tal on ka minu vastu tunded. Peavad ju olema? Ma mõtlen, ta ei magaks minuga, kui tal tundeid poleks. Mis sa arvad, kas ma meeldin talle?"

„Emily," sõnasin naerdes ja istusin tüdruku kõrvale. „Sa oled Rasmusele alati meeldinud, aga ole ettevaatlik, et te liialt ei kiirustaks. Te olete täiesti erinevad inimesed ja poleks vaja, et te oma sõprussuhteid sellepärast rikute."

„Vastandid tõmbuvad," vastas Emily ja tüdruku põsele veeres pisar. „Ta tõesti meeldib mulle. Mitte iial, mitte kellegagi pole ma tundnud midagi sellist. Justkui tahaks ma olla igavesti temaga ja..." Emily lause katkes. Ta naeratas ja toetas end minu õlale.

„Ja iga temaga veedetud hetk on imeline, turvaline, kodune. Tahad olla tema embuses ja tunda tema puudutusi," vastasin Emily lauset lõpetades. Aga mina ei rääkinud Rasmusest ja Emilyst.

Sõbranna noogutas naerma puhkedes. „Just! Sa räägid, nagu oleksid ise armunud."

Kargasin diivanilt püsti ja sikutasin T-särki. „Ei, millest sa räägid?"