Peaaegu täiuslik

3.

     "Oled sa kunagi kohanud mõnda inimest, keda sa ei tunne, kuid miski tema juures häirib sind?" küsisin Rasmuselt, kui me õhtul elutoas istusime ja televiisorit vaatasime. Minu pea oli toetatud mehe rinnale ja tema silitas õrnalt mu selga.

     "Olen, kuid enamasti häirib mind nende puhul ilmselt ainult midagi nende riietumisstiilis või soengus või..." Rasmus ei jõudnud lauset lõpetada.

     "Ma ei mõtle seda. Sa ei tunne seda inimest, kuid jääb mulje, nagu tunneksid, ja tema juures on miski, millest sa aru ei saa ja...," raputasin pead. Ma ei saanud enam isegi aru, millest rääkisin. "Unusta ära!"

     "Kas asi on minus?"

     Hakkasin naerma ja tõstsin pea, et Rasmusele otsa vaadata, kes mind surmtõsiselt uuris.

     "Miks peaks asi sinus olema?"

     "Ma ei tea. Ma kartsin, et sa äkki räägid minust ja äkki sul..."

      "Mis mul on?" olin nüüd veel rohkem segaduses kui Rasmus enne ja lükkasin ennast tema rinnalt püsti.

     "Ma ei tea. Tunded või midagi selle sarnast," pomises Rasmus, aga samas sulges silmad ja kattis näo kätega.

     "Tunded? Mida sa...?" ahmisin õhku. "Sinu vastu või?!"

     "Ei-ei! Roxy, ära valesti aru saa! Enne, kui ma Saksamaale sõitsin, oli mul kartus, et sul on minu vastu tunded. Ja ma mõtlesin, et äkki need on siiani alles," rääkis mees ja tõusis diivanilt püsti. "Aga nüüd tunnen ma ennast täieliku lollina ja tahaksin selle kõik ära unustada. Unusta, et ma üldse midagi sellist rääkisin!  Kas tahad, teeme popcorni?"

     Otsustasin seda teemat praegu enam mitte torkida, kuid keeldusin mehe pakkumisest ja ütlesin, et poen hoopis voodisse, et homseks välja puhata. Olgugi et homme veel koolipäeva polnud, olime Emilyga kokku leppinud, et läheme ülikoolilinnakuga tutvuma.

     Märkasin piinlikkust Rasmuse silmis, kui ma teda kallistasin ja ilusaid unenägusid soovisin.

     "Jah, peaksin ka proovida magada. Hakkan homme juba tööd ning korterit otsima," lausus ta.

      "Sa tead, et võid minu juures ööbida nii kaua, kui soovid."

     Mees noogutas ja pöördus siis elutuppa, kuhu talle diivanil magamiskoha valmis sättinud olin. 

     Siplesin voodis mitu tundi, suutmata kuidagi magama jääda, ja kui äratuskell hommikul helises, tundsin, nagu oleksin kõigest pool tundi maganud.

     Pikutasin veel mõne minuti ja asusin siis köögis kohvi valmistama. Kass tuli kräunudes kööki ning juba kuulsin ma Rasmust elutoas kolistamas. Nurr sirutas end ja asus siis põrandale pandud kausist krõbinaid sööma.

     "Hommikust," kuulsin Rasmus kähiseval häälel pomisemas ja juba seisis ta mu kõrval. Mees polnud vaevunud särki selga panemaja see häiris mind, sest ei suutnud ta kehalt pilku pöörata.

      "Andesta, harjumused," ütles ta ja naasis elutuppa, tulles sealt tagasi musta T-särgiga.'

     "Kas soovid kohvi?" küsisin ja mehe nõustumise peale kallasin aurava joogi tassi. "Emily tuleb siia, me läheme kesklinna ja ülikoolilinnakusse."

     "Kas tõesti?" ei paistnud Rasmus endise tüdruksõbra nägemisest eriti vaimustuses olevat, kuid olin kindel, et Emilyga taaskohtumine muudab ta arvamust.

     Valmistasin kiiresti omleti ja pärast seda tormasin korteris ringi, leidmata asju, mida just praegusel hetkel vajasin.

     "Kas võiksid ukse avada? Emily ilmselt jõudis!"hüüdsin Rasmusele, kui vannitoas ennast rätikusse mässisin ja juukseid kammiga sirgeks püüdsin saada.