Peaaegu täiuslik

12.

     Kui õhtul mu välisuksele koputus kõlas, ei osanud ma oodata selle taga seisvat Rasmust. Olin äsja lõpetanud koolitöödega ja kurvastasin, et jäin ilma tööpakkumisest raamatukogus. Nad olid juba kellegi leidnud. Vähemalt nii mulle väideti.

     Rasmusel olid ees prillid, jalas hallid dressid ja käes kott kiirtoiduga. "Pead mulle andeks andma. Seks tuleb alati enne kui kõik muu."

     "Ma olen haavatud," vastasin naerdes ja lubasin ta tuppa. Tõstsime toidu taldrikutele ning lubasime endale diivanil söömist. "Ehk siis, kuidas Emilyga läheb?"

     Rasmus raputas pead ja vastas: "Ei mingi teema, mida oma õega arutaksin."

     "Kuidas palun?"

     Rasmus naeris. Nautisin tema toodud nuudleid ja ootasin, et ta siiski räägiks, mis nende vahel toimub.

     "See oli kõigest seks. Ma ei mõista, miks naised alati midagi enamat ootavad."

     "Sa ei saa ju ometi nii mõelda? Emily on sinust kõrvuni sisse võetud."

     "Ma ei tahagi nii mõelda. Ta tõesti meeldib mulle, aga tunnen, et selleks on veidi liiga vara. See, mis juhtus Cathliniga, pole veel kadunud."

     Äkitselt meenus mulle, mida ema oli telefonitsi öelnud.

     "Cathlin käis ema juures," sõnasin ja see pani Rasmuse köhima.

     "Mida? Miks ta mulle midagi öelnud pole?"

     Kehitasin õlgu ja vastasin: "Ehk sellepärast, kuidas sa temaga lõpetasid?"

    "Jah, ilmselt küll," nõustus Rasmus minuga. "Kui oleks see midagi tõsist olnud, oleks ta minuga juba ühendust võtnud."

     Noogutasin. Rääkisin Rasmusele Bryani ja Calvini õnnetusest ja ta pidas seda uskumatuks looks.

     "Bryan tõesti soovitas sul Calvinist eemale hoida?" küsis Rasmus, kui jutu lõpetasin.

     "Nii see välja tuli. Ma saan aru, et nad vihkavad üksteist, aga kas on tõesti asi nii tõsine? Ma tahaksin usaldada neid mõlemaid, aga nad teevad selle kohutavalt raskeks."

    "Ja see Robert, mida ta tema kohta ütles? Kas ta on mingisugune tulnukas, et teda kartma peaks?"

     Ohkasin. Ma ei teadnud enam midagi. Ma ei teadnud, keda saab usaldada ja kellesse tohin armuda.

     "Ma tõesti tahaksin teda usaldada. Ta on eriline, teistsugune. Calvin tõesti on keegi, kes mind õnnelikuks teeb, tead sa? Tunnistan seda esimest korda isegi endale, aga arvan, et nii tõesti on," rääkisin vennale ausalt.

     "Mis siis sind veel peatab? Ma arvan, et sul ei tasu Bryani ähvardusi tõsiselt võtta. Riski! Üks kordki," vastas Rasmus tõsiselt. Iga tema sõna oli täiesti tõsi, aga ma ei saanud kõike teha lihtsalt oma tahtmise järgi.

      "Ja mida ma tegema peaksin? See kõik pole nii lihtne, Rasmus. Lihtsam öelda kui teha."

     "Kas sa endale tunnistad, mida sa teed? Lihtne on alati öelda, aga kõike pole nii raske teha. Sa keelad endale armastust. Calvinil oli õigus, kui ta ütles, et sa tõukad inimesi eemale. Sa tahad olla nendega, kellega sul on mugav ja turvaline."

     "Mis selles siis halba on?"

     "Ära keela endale armastust ja usaldust," vastas Rasmus ja tõstis tühja taldriku lauale.

     "Ma ei teegi seda. Ma usaldan inimesi. Ma riskin," laususin ja hammustasin õrnalt huulde. „Kas sa tahad väita, et Calvini suudlemine pole riskimine? Kas talle oma elust rääkimine pole usaldamine?"