"Dougie, mu kallis Dougie," silitasin ikka veel mehe kätt vastu oma pisaratest märga nägu.
„Kate, me oleme siin juba kaua olnud, nüüd on aeg minna. Jäta temaga hüvasti ja ma näitan sulle su last, lähme,“ sõnas kutsuvalt Mary.
„Ei, ma ei lähe kunagi ära siit Dougie juurest. Mitte kunagi.“
„Kate, sa ei saa si-“
„Mary, sa pead mind enda sõbrannaks, eks?“
„Jah,“ vastas ta kulmu kortsutades. „Kuhu sa sellega jõuda tahad?“
„Kas sa saaksid minu jaoks ühe teene teha?“
„Oleneb millise?“ ta nägu muutus aina rohkem kahtlevaks.
„Kas sa saaksid ta tagasi aparaatide ja tilgutite ja mille iganes alla siin haiglas inimesi pannakse, tagasi panna ja talle elektrišokki teha? Äkki ta süda hakkab tööle..“
„Kate, see ei hakka enam.“
„Aga ma ei usu seda muidu, kui ma ise oma silmaga seda masinate pealt ei näe.“
„Kate...“
„Palun!“ vaatasin üle pika aja nüüd naisele otsa, kes mulle murelikult tagasi vaatas.
„Okei, aga teistele arstidele sellest ei räägi, eks? Mind vallandatakse muidu.“
„Selge,“ ohkasin silmi kinni pigistades ja tundsin, kuidas uued puumad pisarad mu nägu katsid.
„Ma näitan sulle enne su last, tahad? See tõstaks su tuju, ma arvan.“
Noogutasin vaikselt ja langetasin Dougie külma käe. „Ma tulen kohe tagasi, kallis, ma tulen kohe tagasi.“
Mary kärutas mind ratastooliga kolm korrust ülespoole, kus pidi olema minu väike poeg. Läksime sisse palatisse, kus keegi võõras arstiriietes naine hoidis väikest poissi süles.
„Kate, see on su poeg. Ja see on doktor Robbins.“
Noogutasin külmalt teisele arstile ning sirutasin käed ahnelt ette, et poissi enda kätte saada. Robbins sai sellest aru ja asetas ta õrnalt mu sülle.
„Kate?“
„Mida?“ vaatasin Mary poole. Mu hääl kähises nutmisest.
„Ma lähen sean valmis asjad ja siis tulen sulle järgi,“ seda öelnud, väljus ta juuste lehvides ruumist ja sulges ukse.
„Teil on väga ilus poeg,“ sõnas doktor Robbins ja vaatas mulle lahkelt naeratades otsa.
„Jah,“ vastasin vaikselt ja vaatasin oma vastsündinud poja imeilusaid silmi. Ta oli nagu Dougie mudel. Täpselt nagu Dougie. Nüüd ma teadsin, milline mu mees beebina välja oli näinud.
Järsku hakkas laps nutma.
„Mida ma talle tegin? Miks ta nutab? Ma ei teinud talle haiget ju?“
„Kõik on korras, ta on lihtsalt väsinud, ma arvan, et tänaseks päevaks aitab, eks? Ta on ju siiski väike veel ja peab palju puhkama. Anna ta palun minu kätte.“
Suudlesin oma väikese poja laupa ning ulatasin ta hellalt arstile tagasi, kes teda süles hoidma jäi. Varsti tuli uksest sisse Mary, öeldes, et kõik on valmis.
Seekord peatusime esimesel korrusel ning ta sõidutas mind täiesti teise tiiba välja, et sellist protseduuri läbi viia.
„Nii, kuula mind nüüd hoolikalt, eks?“
Noogutasin talle vaid vastuseks, üritades pisaraid kinni hoida. Nii raske oli Dougiega mitte rääkida ning tema puudutusi mitte tunda.
„Ma kohe aheldan ta masina külge ning siis sa näed, et näidud on nullis. Sinu heaolu nimel võin ühe korra elektrošokki ka teha, aga see on kõik.“
