"Noh? Ja mida hoorake siit otsib?" küsis ta üle lävepaku kiigates, ilmselt vaadates, kas Dougie on kaasas või ei.
"Ma tulin oma asjade järele," vastasin enesekindlaks jäädes.
"Mis asjad sul siin peaks olema?"
"Mu läpakas, osad raamatud ja muu selline."
"Sa ei ela enam siin."
"Ma tean, et ei ela, kuid need on minu omad. Ma ei tule enam siia tagasi, saate rahu minust."
"Olgu, sa saad viis minutit," lausus ta eest ära tulles ning sisse lastes.
Liikusin koos jalanõudega edasi, et mitte aega raisata, sest ma kartsin teda. Kui olin üles korrusele jõudnud ja hakkasin enda tuppa astuma, põrkasin vastu tuttavale naisele. Mu ema. Ta nägi nii väsinud välja.
"Kate," lausus ta väga formaalselt.
"Ema," laususin vastu ja liikusin oma tuppa ning hakkasin riiulilt raamatuid otsima, sest osade sisse oli mul raha peidetud.
"Kuidas sul sünnitus läks?" üritas naine ilmselt vestlust arendada, kuid mul ei olnud tuju selleks.
"Hästi."
"Mul läks ka... Poiss või tüdruk?"
"Poiss," sõnasin kalgilt, võtsin kapist koti ja panin sinna neli paksemat sorti raamatut ning lasin seejärel pilgul üle toa lennata, et näha, mida mul veel vaja oli.
"Sa said omale õe. Kas poisile on nimi olemas juba?"
"Jah," vastasin uuesti lühidalt ja libistasin kotti oma läpaka.
"Ja mis ta nimi on?" Mulle hakkasid ta küsimused juba vaikselt närvidele käima. Alguses vihkab mind ja ignoreerib ning nüüd üritab minuga sõbralikku ema-tütre vestlust arendada, mis tal eriti häati välja ei tulnud.
"Derek."
"Sinu õe nimi on Penny."
Panin viimased asjad kotti ja vaatasin talle kulmu kortsutades otsa. "Nii lihtsa maaka nime panid talle?"
"Mismõttes maaka?" küsis naine käsi rinnal ristates.
"See nimi meenutab mulle mingis farmis elavat pere, kus on üle kaheksa lapse ja kõigil on väga lihtsad nimed."
"Kate on ka lihtne nimi ju," ei saanud mu ema aru.
"Ma räägin," ütlesin kotti õlale visates ja temast mööda tuhisedes.
Olin trepi poole peal kui kuulsin ema karjumas. "Sa tahad öelda, et ma olen maakas?!"
"Mul pole vaja seda öelda," sõnasin tema poole vaatamata ja liikusin välisukse poole.
Oli kuulda, kuidas mu ema nutab, sest alati, kui ta seda teeb, nutab ta väga valjult. Seda lihtsalt ei ole võimalik mitte kuulda.
"Kate, jää seisma!" karjus Jack.
Ma ei tea, miks, aga miskipärast ma kuuletusin ja jäin jalamaid seisma. Keerasin end ringi, et saaksin tema poole vaadata.
"Sa ajasid oma ema nutma, miks?"
See kõlas nagu mingi kuradi ülekuulamine. "Mulle ei meeldinud tite nimi."
Kohe pärast minu öeldut hakkas Penny üleval korrusel kiledal häälel karjuma.
"Nüüd ajasid tema ka üles, oled õnnelik?!"
"Kusjuures, olen jah. Mul on poeg ja mees ning ma olen kihlatud."
"Ja meile ei teatanudki kihlusest?" nuuksus ema toa nurgast.
"Pole vaja olnud. Te pole mulle helistanudki ega midagi, miks mina peaksin teile oma elus toimuvast teada anda?"
"Kuidas sa räägid oma emaga!" sisistas Jack ja võttis mu emalt ümbert kinni. See tekitas vastikustunnet minus.
"Ma räägin, kuidas tahan, ma olen kaheksateist nüüd ja te olete ise selles süüdi."
Astusin edasi ning väljusin uksest. Hakkasin Dougie kodu poole kõndima, mis oli umbes viieteistkümne minutilise jalutuskäigu kaugusel. Jack jooksis aia ääre juurde ja karjus midagi "te veel maksate selle eest" taolist, kuid ma ei teinud sellest välja, ühendasin vaid kõrvaklapid telefoniga ja kõndisin edasi.
*
"Kuidas tal on?" küsisin ruttu majas ringi joostes, otsides Derekit.
"Ta magab, me saime palaviku alla, kõik on korras," rahustas mind Patricia.
"Ma lähen vaatan teda."
"Kate, ta magab. Ta ärkab muidu üles ja hakkab nutma."
Võtsin suuna hoopis enda ja Dougie toa poole. Sinna jõudes viskasin koti maha ja jooksin mehe poole, hüpates talle kaela ja suudlesin teda.
"No kuidas läks? Tead, kuidas ma muretsesin?" oli Dougie mures.
See oli väga armas, kui ta selline oli. Kunagi oli tal kõigest ja kõigist pohhui, mis oli palju jubedam.
"Hästi, aga Jack ütles, et ta maksab meile kätte," vaatasin nüüd juba mehele silma. "Ma kardan."
"Ma ei lase kellelgi sulle liiga teha, saad aru? Kas sa tahad magada?"
"Ma olen väsinud küll jah," vastasin kella poole vaadates, mis näitas poolt üheksat. Haiglas olin harjunud vara magama minema, kuna midagi polnud teha. Heitsin riided seljast põrandale ja pugesin voodisse, Dougie jäi arvutisse töötama.
"Dougie, palun hoia mind?"
"Kate, mul on tööd vaja teha..."
"Ma kardan..."
"Oh, kallis, öelnud siis nii," ta pani sülearvuti kõrvale ja puges minu kõrvale teki alla. Dougie pani oma käe üle minu ja ma haarasin ta käest kinni. Ta surus õrna suudluse nu kaelale.
"Ma armastan sind nii väga."
"Mina sind ka," vastasin juba poolenisti haigutades ning panin silmad kinni.
