"Doug," sõnasin üle pappkastide mehe poole kiigates.
"Jah, kallis?"
"Mul on nii hea meel, et me selle korteri ostsime. See on nii ilus ja... Seal on lasteaed lähedal, kus Derek käia saab, kool ei ole ka kaugel ning bussipeatus on täpselt nurga taga!"
"Mul on hea meel, et sul on hea meel," naeratas mees ja lükkas ühe kasti minu virnast endale lisaks, kuna ta vist nägi, et mu käed raskuse all vaikselt värisema olid hakanud.
"Kas täna õnnistame voodi ka sisse?" vaatasin Dougie poole kavala näoga.
"See voodi on sisse õnnistatud juba ju teiste inimeste poolt, mis seal enam..." vastas Dougie trepist üles minnes.
"No, me võime selle kahekordselt sisse õnnistada näiteks ja siis mõned kohad veel..." naeratasin magusalt ja järgnesin mehele.
"Arvad, et pärast nende kastide tassimist me jaksame veel mingi seksiralli mööda uut korterit pidada või?" Mehe nägu oli lootusrikas. Me polnud tõesti ammu seksinud, kuna Derekiga on nii palju tegemist olnud ja me oleme iga vaba aega magamiseks kasutanud.
"Kuule, kindlasti!" saatsin mehele õhumusi. "Võtmed on sinu käes ikka, jah?"
Dougie pani kastid maha ja hakkas oma dressipluusi taskutes kobama. "Ei ole minu käes...."
"Kas sa tahad öelda, et Derek on üksinda meie uues korteris praegu või?"
"Ma ei taha midagi öelda... Ma ei mäleta, et ma oleksin jätnud võtmed tuppa," kortsutas Dougie kulmu.
"Issand jumal, mõtle, kui Derek nutab praegu üksinda seal!" Olin ahastuses ja tundsin, kuidas süda kaheksa korda kiiremalt taguma hakkas, nagu ähvardaks rinnust iga hetk välja hüpata.
"Ta jäi magama oma võrevoodisse ju. Ma... Kate, ära nuta, kõik saab korda." Dougie astus mulle lähemale, pühkis oma sõrmega mul pisara põse pealt ära ja kallistas mind, suudles samal ajal õrnalt lohutuseks mu pealage.
"Aga kui ei saa..." ägisesin läbi nutu mehe särgi sisse.
"Saab, usalda mind. Kas võtmed sinu käes ei ole?"
"Ei ole."
"Kindlalt?"Mehe haare mu ümber tugevnes.
"Jaa, kindlalt."
"Oota siin siis, tibu, okei? Ma lähen auto juurde, äkki jätsime sinna sisse," lasi Dougie minust lahti ja kõlistas autovõtmetega ning hakkas trepist alla kõndima.
Sundisin end rahunema. See ei ole ju maailma lõpp, kindlasti on võtmed autos või siiski Dougie taskutes. Midagi halba ei saa juhtuda.
Panin kõrva vastu välisust ja hoidsin hinge kinni paarkümmend sekundit, et paremini kuulda. Kõik oli vaikne korteris, mis tähendas seda, et Derek magas veel. Hingasin kergendatult välja ja istusin oma kastide juurde trepi peale.
Paari minuti pärast oli juba kuulda Dougie lähenevaid raskeid samme. Tõstsin pea käte pealt üles, et mehe poole vaadata.
"Leidsid?"
"Need ei olnud autos." Paistis, nagu temagi hakkaks juba närvi minema. "Pöialpoiss magab?"
"Magab," ohkasin uuesti nutma puhates.
"Kate, saad sa aru, et kui sa nutad, ei suuda me ratsionaalselt midagi välja mõelda!"
"Ma ei suudagi mõelda enam, Dougie! Meie laps, meie kallis laps on seal ja ma saaks olukorrast aru, kui ta oleks vanem ja saaks aru või oskaks ust avada või rääkida, aga ei! Ta topib omale varbaid suhu! Ta hakkab nutma varsti, kui mina või sina teda sülle ei võta..."
"Olukord pole sugugi nii hull, ta ju alles jäi magama ja magab tavaliselt mitu-mitu tundi järjest," rahustas Dougie mind ning lõi jalaga õrnalt ühte pappkasti nii, et seal sees olevad nõud klirisesid.
"Äkki on naabritel varuvõti?" turgatas mulle järsku pähe.
"Mis naabritel, Kate? Lähme näiteks nende," osutas Dougie sõrmega ühe korteri poole,"juurde ja siis ütleme, et tere, meie oleme teie uued naabrid, aga me kaotasime esimese paari tunniga oma võtme ära, ega teil varu pole?"
"No kas nüüd just päris nii," protesteerisin.
"No kuidas sa läheks siis?"
"Ma läheks, koputaks ja räägiks, et mul on magav laps seal, kes varsti ärkab ja vajab ema, aga me ei saa sisse," hammustasin huulde.
"Sama hästi sa võid olla murdvaras kes lihtsalt katsetab ühte nippi, et korterisse sisse saada ja see tühjaks röövida."
"Kas ma näen välja, nagu murdvaras?" tõstsin häält ja tõusin püsti.
"Ma ei öelnud seda ju. Sa kõnnid ju tänaval erinevatest inimestest mööda, kuid sa ju ei tea, milline neist on varastaja või vägistaja!" seletas Dougie dramaatiliselt kätega vehkides.
"Me ei räägi vägistamisest, türa!" sain vihaseks, kuna mees oli just mulle meelde tuletanud, mida Danny tegi.
"Mida me teeme siis, kurat võtaks?!" Mees haaras oma peast kinni ja käis ringiratast mööda koridori.
"Ma ei tea," ohkasin vaikselt. "Tõesti ei tea."
