"Kate? Kate!" raputas mees mind õrnalt.
"Noh?" Pomisesin läbi une ning pilgutasin silmi, kuna Dougie oli juba kardinad eest ära võtnud ning kõik oli nii ere.
"Me jääme tööle hiljaks. Või noh, mina tööle, sina töövestlusele."
Kargasin ruttu voodist jalule ja tormasin vannituppa, hakkasin hambaid pesema. Mees ilmus mu selja taha ning jäi mu tegevust jälgima.
"Aa, ja see meie krimpsus naabrinaine, mis ta nimi nüüd oligi..."
"Linda?" pakkusin, suu hambapastat täis.
"Jaa, just tema. Linda oli nõus Derekit hoidma iga päev, kui me tema eest poes ära käime, sest ta ei pääse ju last hoides majast välja ja meil läheb ju tööpäev õhtuni."
Ta astus sammukese lähemale ja silitas mu õlga. Sülitasin suu hambapastast tühjaks kraanikaussi ning lasin sellele ruttu vee peale.
"Kas meie eelarve lubab teiste eest toitu osta?"
"Linda maksab tagasi, ta ütles," lausus Dougie lapsikult.
"Okei, selge. Saad sa mulle ruttu kohvi valada ja võileiva teha, kuni ma riietun?" Vaatasin anuva näoga mehe poole.
"Ikka. Ma lähen viin Dereki Linda juurde ja siis teen ainult juhul, kui pärast musi saan," mees naeratas.
Suudlesin teda suule. "Mine nüüd."
Kiikasin kella poole. Kell oli täpselt veerand kaheksa. Kell kaheksa pidi mul hakkama paar tänavat eemal töovestlus ettekandja kohale, õnneks polnud see pubi kaugel - vaid kümme minutit kõndida.
Kõndisin magamistupoa ja avasin kapi. Võtsin sealt välja kiiruga mista seeliku, valge särgi ning sukapüksid ja panin end kiiruga riidesse. Heitsin pilgu peeglisse, kammisin juuksed ära ja tegin kiirelt meigi ning olingi minekuvalmis.
Ruttasin kööki, kust tuli värsket kohvilõhna. Heitsin pilgu lauale, kus oli tass auravat kohvi ning singivõileib. Noogutasin Dougiele tänulikult ning asusin sööma.
"Kate, ma pean nüüd minema, eks? Õhtul näeme," ta astus mulle lähemale ja suudls mind pealaele.
Ta kohmitses veel natuke aega esikus, varsti käiski välisuks ning mees oli läinud. Olin ise söömise lõpetanud, seega panin oma mustad nõud kraanikaussi, lubades endale, et pesen need õhtul ära. Heitsin pilgu esikus ilutsevasse peeglisse, panin platvormid jalga ja väljusin isegi majast.
*
Valisin Dougie numbri. Tööintervjuu oli just lōppenud ja töö oli minu, kui ma seda vaid tahtsin. Muidugi mõista ei olnud see mingi unistuste töö mulle, kuid perel oli raha vaja ning ma võtsin selle vastu. Nüüd tahtsin mehele head uudist teatada.
Dougie pani kõne koguaeg kinni. Ju tal oli mingi tähtis klient või midagi, et ei saanud minuga rääkida. Kuna mu ülejäänud päev oli vaba ja ma ei tahtnud koju minna, sest Linda hoidis Derekit, otsustasin midagi teha.
Kuna ma ei olnud ammu Biancaga rääkinud, otsisin kontaktide hulgast tüdruku numbrit, mis veel imekombel seal oli.
Asetasin telefoni kõrva äärde. Bianca lasi päris kaua kutsuda. Olin juba toru ära panemas kui unine hääl vastas.
"Jaa?"
"Hei, Bianca. Mina siin... Kate."
Ta hääl muutus kuidagi erksamaks. "Kate? Sina? Ma pole sinust nii kaua midagi kuulnud!"
"Nojah," ei osanud ma muud vastata. "Kas sa kokku tahaksid saada?"
"No, ma küll lasin Melinal, või noh ühel uuel tüdrukul, kes meie klassi tuli, õpetajale öelda, et ma olen haige, aga kuna ma päriselt ei ole haige, siis ikka!"
