Seisime selle sama haigla ees, kus olin veetnud oma elu viimased viis kuud. Olime peaukse ees kottide keskel ja nuputasime, kuhu minna.
"Dougie, kuhu me lähme?" küsisin last rohkem enda keha vastu surudes.
"No sinu ema juurde minna ei saa, Jack tapaks meid ära. Ning mulle tundub, et sina ja mina ei meeldi enam su emale ka."
Ma ei vastanud talle, silmitsesin vaid oma last, kes vaikselt ikka veel magas. Ma lootsin, et leiame varsti koha, kus elada, et tal saaks hea elu olla.
"Aga minu vanemate juurde?" pakkus mees.
"Dougie, ma ei tahaks su vanemate õlul elada."
"Me ei elaks ju, nad saaksid aid-"
"Ei. Ma tahaks kasvõi pisikest ühetoalist korterit meile. Sa saaksid tööl käia ja raha teenida, samuti mina..."
"Kes pöialpoissi hoiab siis?"
"Palkame lapsehoidja?"
"No kui meil korteri ostmiseks raha pole, on meil kindlasti piisavalt vaba raha, et lapsehoidja palgata," lausus Dougie sarkastiliselt.
"Kas su ema ei saa hoida näiteks?" pakkusin tema öeldust välja tegemata.
"Saaks küll.. No sellega ongi üks mure vähem nüüd. Aga kuhu me elama läheme?"
Sain küll aru, millele Dougie vihjas. "Okei-okei, elame nii kaua sinu vanemate juures, kuni saame endale ise elukohta lubada, sobib?"
Vastuseks tuli lihtsalt mees minu juurde ja suudles mind. Võtsime oma kohvrid ja hakkasime Dougie vanemate juurde kõndima.
*
"Emps, mina ja Kate elame Derekiga siin natuke aega, kuni me omale korteri ostame!" karjus Dougie emale, kui oli välisukse avanud.
Tema ema ja isa ruttasid kohe esikusse. "Kas see ongi pisike Derek? Ta näeb nii sinu moodi välja, Dougie, kui sa pisike põnn olid."
"Jajah," pööritas Dougie silmi ja tegi ketsipaelu lahti.
"Kas ma saaksin ta enda kätte, Kate?" sirutas Dougie ema oma käed ette, olles valmis juba Derekit enda kätte võtma.
Noogutasin vaikselt ja ulatasin ettevaatlikult Dereki Patricia kätte, kes ta sama ettevaatlikult vastu võttis.
Nad kõndisid koos Dougie isaga elutuppa. Otsustasin, et nüüd on hea aeg mehele enda ideest rääkida.
"Dougie?" alustasin vaikselt, seistes ikka veel jalanõudega esikus.
"Jah, kallis?"
"Ma tahaks oma kodust läbi käia."
Dougie ei saanud ilmselt aru. "Mis kodust? See ongi sinu kodu ju?"
"Ei, ma mõtlen minu õiget kodu. Seal, kus mu ema ja Jack elavad praegu."
"Mida sa tahad seal teha?"
"Ma tahaks sealt osad oma vanad asjad ära võtta, pluss arvuti ja muud sellised asjad. Need on siiski minu omad ja mul on neile õigus."
"Kate, kallis, ma ostan sulle.."
"Dougie, sa ei saa aru. Meil pole selleks hetkel raha, ma tahan neid. Sa võid koju jääda, ma saan üksinda ka käidud."
"Lasen sind üksi Jacki juurde? Jah, looda sa. Ma tulen kaasa."
Ta kõndis elutuppa ja rääkis midagi oma emaga. Ilmselt andis neile teada, et me lähme kodust ära ja tuleme varsti tagasi ning et jätame lapse nende hoolde.
Selle jutu peale pani ta omale ketsid uuesti jalga ja me väljusimegi välisuksest. Istusime autosse ja hakkasime mu vana kodu poole sõitma, olime terve tee vaiksed. Lõpuks jõudsime maja ette.
"Kindel, et tahad seda teha?" vaatas mees mulle otsa. "Sul on viimane aeg ümber mõelda."
"Ei, ma teen selle ära."
Väljusime uksest. Ma jäin auto kõrvale seisma ja silmitsesin maja, mis ei olnud aja möödudes tegelikult üldse muutunud - kõik oli vanaviisi.
Minu mõtteid katkestas Dougie telefoni helin. Mees vaatas mulle hetkeks otsa, otsis siis oma teksapükste taskust välja selle ning vastas.
"Jaa? Ei, tema maja ees, mis siis? Oota korra," ta kattis telefoni käega ja vaatas siis minu poole. "Kate, mis kellaks me umbes koju lähme?"
"Ma ei tea, kaua mul siin läheb, milles asi muidu?"
"Nad ilmselt tahavad meile õhtusööki lihtsalt teha või midagi."
Noogutasin talle ja pöörasin pilgu maja poole tagasi. Dougie jätkas oma kõnet, arvatavasti emaga.
"Me tuleme äkki paari tunni pärast. Ma ei tea. Miks sa ärevil oled? Tal mida? Mida?! Kohe tulen."
"Derekil on palavik ja ta nutab, me peaks koju minema, tule," kutsus Dougie.
"Teeme nii, et sa lähed koju, ma käin siin ära, okei?"
Ma ei taha sind siia üksinda jätta..."
"Meie poeg vajab lapsevanemat, mine."
Selle peale istus Dougie autosse, käivitas selle ja sõitis kummide vilinal minema. Mina jalutasin välisukse juurde ja lasin kella.
Uks läks lahti ja lävel seisis Jack.
