"Ma ei tea, mida me teeme," halasin vastu külma ja määrdunud trepikoja seina nõjatudes.
"Kindel, et võtmed sinu käes pole?" Mees astus küsides mulle lähemale ja kutsus läbi mu teksapükste taskud ning tagataskud, jäädes mu tagumikku päris pikalt katsuma.
"Dougie, praegu pole aega sellega tegeleda..."
"Okei, sul on õigus, jah," ta hammustas huulde ja eemaldus minust.
"Anna autovõtmed," panin käe ette ning jäin võtmeid ootama.
"Miks? Kuhu sa lähed?" Paistis Dougie segaduses olevat.
"Ma lähen välja värsket õhku hingama, samas lähen vaatan auto ka uuesti üle."
Dougie viskas võtmed õhku ning ma püüdsin selle vastu oma rinda kinni. "Ma tulen kohe tagasi."
Jooksin treppidest nii ruttu alla kui sain, jättes vahel astmeid korrapäratult vahelegi. Lõpuks olin esimesel korrusel ja väljusin välisuksest. Kõndisin auto juurde, avasin luku võtmega ning otsisin nii hoolikalt, kui sain, esiistmete juurest, kuid polnud.
Tundsin end maruvihasena. Kuidas me saime, kaks täiskasvanud inimest, sellised tuulepead olla ja võtmed ära kaotada, kui meie laps korteris luku taga on? Lõin jalaga vastu auto ratast, et viha välja elada, kuid haarasin kohe oma varbast kinni.
"Türa," vandusin autoparklas. "Putsi need rattad nii tugevad on."
Lonkasin tagasi trepikoja poole ning sealt edasi trepist üles, kuni maas midagi läikis. Esialgu vaatasin, et see on kommipaber, kuid lähemale kummardudes sain aru, et need on võtmed.
Seisin lihtsalt natuke aega tummana seal võtmete juures. Need olid meie omad! Lõpuks tõatsin need üles ning surusin peopesa nii kõvasti kinni, kui sain, kartuses, et need nagu kaoksid jälle ära.
"Dougie!" Lärmasin trepist üles joostes. "Dougie! Doug! Vaata! Võti! Dougie võti!"
Jooksin mehele peaaegu otsa. Ta võttis mu õlgadest kinni ja jäi mind väikese vahemaa pealt vaatama.
"Mida sa kisad?"
"Ma leidsin võtme," sõnasin peopesa avades ja hingeldades.
Ta nägu läks särama. Dougie tõmbas mind lähemale, suudles mind pikalt suule. "Lähme korterisse ja siis räagid, kust sa leidsid, okei?"
"Okei," vastasin laisalt välisukse poole kõndides ning keerasin selle lõpuks lukust lahti. Korterit valitses vaikus. Derek magas veel, jumal tänatud.
Lasin Dougie ees korterisse tema kastidega, ise läksin välja ja tõin trepikojast enda kastid, mille olin maha toetanud ennist. Panin need suure prantsatusega maha. Klaasid, mis seal sees olid, klirisesid jälle, krimpsutasin nägu selle peale.
Läksime Dougiega elutuppa, mees heitis diivanile pikali, mina samuti ning asetasin pea ta rinna peale. Ma kuulsin ta rahulikke südamelööke, nii oli hea olla.
"Ma olen nii väsinud," sõnas mees järsult ning hingas sügavalt välja.
"Ma olen ka..."
"Kust sa võtmed leidsid? Sa pidid mulle rääkima," küsis Dougie, endal silmad kinni. Sulgesin endagi omad.
"Need olid trepikojas maas, trepi juures kohe. Natuke nagu trepi nurga all, nii et eriti polnud näha neid... Ma alguses vaatasin, et see oli kommipaber."
Dougie mühatas selle peale.
"Mis on?"
"Ei midagi, kallis oled lihtsalt," Dougie suudles mu pead.
Keerasin end näoga tema poole ja suudlesin teda suule, silitades ühe käega mehe lõuga. Dougie pani ühe oma käe mu kõhule ning hakkas mu särki üles rullima.
Katkestasin suudluse. "Kas sa tahad?"
Mulle tundus, et ta ehmus, sest ta käed jäid paigale. "Kas sa ei tahagi?"
"Muidugi tahan," suudlesin meest edasi ja näksasin õrnalt ta kõrvalesta.
Pöörasin end epselili lamava Dougie peale kõhuli ning suudlesin teda veel kirglikumalt edasi. Mees jõudis särgi äravõtmisega mu käteni, seega tõstsin käed üles ja pidin uuesti suudluse katkestama. Punane pluus lendas elutoa teise nurka ning sellele järgnes varsti ka mu rinnahoidja.
"Ma ei mäletanud, et sa paljalt nii hea välja näed."
"Võta.. Oma särk... Ära" laususin katkendkult suudlustele vahele.
Mees kohendas end ning kohe oligi tema särk maas. Liikusin suudlustega mööda ta keha allapoole ning avasin püksiluku. Tõmbasin ta pikad püksid alla ning jätsin ta bokserite väele. Silitasin teda õrnalt läbi pükste- tal oli juba kõva.
Otsustasin teda mitte kauem narrida ja tõmbasin ta bokserid jalast ära ning viskasin maha. Hakkasin ruttu kätega tegutsema, võttes teda vahepeal nii sügavale suhu kui sain. Mees oigas selle peale vaikselt, mis mind veel enam üles küttis.
"Kate," ohkis ta ning silitas kätega diivanit. "Saad sa mulle.. oh.... silma vaadata?"
See ei olnud küll lihtne, kuna tahtsin teda hetkel rahuldada, aga üritasin siiski temaga silmkontakti luua. Lootsin, et mul mingit okserefleksi ei teki sellest, et teda nii sügavale kurku võtsin vahepeal.
"Ma tulen kohe..."
Lõpetasin silmapilkselt tegevuse, et meest natukene kiusata. Dougie lükkas mind nüüd diivanile selili ning vaatas mulle kavalalt otsa.
"Mida?" ei saanud ma toimuvast aru.
"Sa oled piisavalt märg?"
"Dougie, mul on koguaeg sinu pärast märg," laususin muheledes ning vaevalt sain ma oma lause lõpetatud, kui mees end mulle järsult sisse lükkas.
Kiunatasin vaikselt, kuna see oli ootamatu, ent samas hea. Mees hakkas tõukeid tugevamaks ning kiiremaks muutma, lükates mu jalgu vahel rohkem laiali, et saaks paremini tegutseda.
Tundsin, et ei ole tulemisest kaugel. "Dougie, ma kohe..."
"Tule."
"Sa tuled ka kohe?" uurisin mehe poole kiigates. Ma olin orgasmi äärel.
"Kate, meil on terve õhtu ja öö aega."
______________
Nüüdsest hakkavad osad tulema tihemini, kuna on vaheaeg! Plaanin saada selle raamatuga vaheaja jooksul lõpule, et siis uuega alustada, mis on sellise sisuga, nagu teie soovite!