Dougie tuli umbes viie minuti pärast tagasi. Nii, kui uks avanes, oli kuulda madalat ahhetust, mis kuulus mehele.
„Kate? Kate! Kas kõik on korras?" Ta tormas minu juurde.
Eemaldasin käed oma silmadelt ja tõusin tervele jalale, vaatasin põrandat. Põrandal oli päris suur loik juba, see ilmselt teda ehmatanud oligi.
„Jaa, kõik on korras, ma lihtsalt astusin omale kogemata jalga klaasikillu."
„Tule, võtame selle ära," Dougie võttis mu sülle ning pani mind söögilauale istuma. „Ulata mulle oma jalg."
Segase peage sirutasin oma terve jala välja.
„Ei, teine, tobu," ta võttis kätega mu jalast kinni ning sirutas selle koos minu abiga sirgeks. Seejärel käristas mu sukad katki.
„Hei, need olid ilusad sukad!" Protesteerisin.
„Ma ostan sulle kaheksa uut paari, okei? Püsi vagusi nüüd, ma tuln kohe tagasi."
Mees hiilis mööda koridori ja tuli varsti pinsettidega tagasi. „Kui sa nüüd liigutad, on sul valus, niiet püsi paigal, okei?"
Noogutasin õrnalt ja toetusin kätega selja taha vastu lauda, sulgesin silmad. Kui vahel valus või ebameeldiv poleks olnud, oleks kinniste silmadega saanud seda isegi massaažina ette kujutada.
„Käes," sõnas Dougie ühel hetkel ning viskas tumepunase suure klaasikillu prügikasti.
„Nii, ma kohe koristan ära," lubasin laualt maha ronides. Seekord vaatasin väga, kuhu oma jalgadega astun.
„Ei-ei, mine sina elutuppa, ma koristan siin ruttu ära ja räägime."
„Aga ma olen väsinud..." laususin haigutades.
„Oma viga, et jõid ja nii hilja koju tulid. Mine nüüd."
Väljusin kuulekalt köögist ja kõndisin elutuppa. Viskasin end lohakalt diivanile ja sulgesin silmad. Jäin mõtteisse, mis minust tulevikus saab veel ning uinusin.
Ärkasin ehmatusega selle peale, et keegi vandus mu kõrva ääres. Avasin silmad ning hoidsin neid vidukil. Kuigi tuli oli kustus, tundus kõik nii valge. Sain sellest vähemalt aru, et ikka veel oli öö.
Vandujaks oli muidugi Dougie. Ajasin end diivanil istukile ja vaatasin mehele segase näoga otsa.
„Me pidime tõsiselt rääkima," tuletas ta mulle meelde.
„Nii."
„Miks sa mind petsid?"
„Ma ei petnud sind! Ma ausalt ei petnud..." Ma ei saanud aru, kuidas ta sai mind milleski sellises süüdistada.
„Kate, nii tugev lõhnaõli lõhn ei jää niisama külge."
„No aga seekord jäi, ausalt!"
„Kate.."
„Doug, ma vannun Dereki nimel, ma ei ole sind petnud!"
„Kuidas," ta oli sõnatu. „Kuidas sa julged meie lapse nimel valet vanduda?"
„Doug, ole inimene... Tule, ma hüvitan sulle magamistoas kõik ära."
„Tohoh..." suutis mees ainult lausuda.
Ma sain ise ka seekord aru. See kõlas, nagu ma oleks lits ja ainus hea asi, mida ma oskaks, olekski magamistoas hullata. Raputasin ägedalt pead.
„Doug, ma ei mõelnud nii!"
„Kate... Ma ei arvanud kunagi, et sa midagi sellist mulle teeks, ausalt."
„Ma ei olegi teinud ju, türa küll!" Olin maruvihane.
