"Hommikusöögi aeg!" paiskas palatisse sisse Mary, kes kärutas enda ees meie hommikusööke.
"See on Dougiele," sõnas ta mehele ette pannes taldrikut,"ja see on sulle, Kate."
"Mida pisike sööb?" küsisin enda taldrikut silmitsedes.
Mary ja Dougie vaatasid hetkeks teineteisele otsa, hakates siis südamest naerma. Ma vaatasin neile vaid segaduses pilguga vastu.
"Mary, sa võid minna, ma räägin talle ise," vastas Dougie ikka veel naerdes. Mary lahkus.
"Räägid mulle mida? Kas mingi jama on veel?" hakkasin vaikselt närvi minema ja piilusin lapse poole, kes silmad lahti lamas oma voodikeses.
"Sa pead teda rinnaga toitma."
"Ma ei taha seda," vastasin naerdes.
"Miks? See on ju üks emaks olemise rõõme."
"Ole siis ise ema, kui see sulle nii palju rõõmu valmistab."
"See imetamine ei saa ju midagi nii hullu olla."
"Ja pärast ripuvad need mul maani nagu lehmal mingid udarad, sest laps imeb need pikaks välja."
"Ma ei usu, et nii juhtub."
"Kas sa telekat ei vaata või ajakirju ei loe?"
"No kuule, isegi kui ka juhtuks nii, armastaksin ma sind ikkagi väga palju."
"No ma ikka ei taha..."
"Teeme nii - kui sa teda imetad esimest korda, on mul sulle üllatus, okei?"
"Ei-ei-ei, mulle ei meeldi üllatused.." protesteerisin, sest ma ei teadnud ju kunagi, kas see on hea või halb üllatus.
"Usu mind, sa armastad seda üllatust," sõnas Dougie mesimagusa, häälel.
"Ega mitte veel üks laps? Alles tuli ju üks."
Dougie naeris selle peale, kuid raputas vastuseks pead. "Hakka teda imetama, siis saad teada. Ma lähen käin korraks ära."
"Kas sa võid üldse kõndida või?" tundsin Dougie tervise üle muret.
"Jah, võin. Sina ei või. Kui tulen tagasi, näitad sina, kuidas sa teda imetad ja siis saad üllatuse."
"Okei," pomisesin vaikselt ja vaatasin, kuidas uks Dougie järel sulgus.
*
Dougie tuli umbes kahekümne minuti pärast tagasi. Otsustasin kaval olla, et üllatust kätte saada.
"Ma imetasin ära. Kus üllatus on?"
"Kate, ma tunnen sind, ära valeta," sōnas poiss sõbralikult käsi selja taga hoides.
"Kuule, ma palun..."
"Laps tahab ju süüa. Palun sind?" tegi mees oma kuulsat kurva-koera-nägu, millele ma lihtsalt ei suutnud vastu panna.
Pööritasin silmi, tõstsin lapse oma magamisaseme pealt endale lähemale ja kergitasin pluusi. Panin pöialpoisile oma rinna suhu.
"Oled sa kindel, et sa talle õpetada ei taha, kuidas imeda? Näiteks ette näidata või midagi?" küsisin narrivalt Dougie poole pöördudes.
"Tahad üllatust või ei?"
Ohkasin valjult ja vaatasin last, kes piima imes. "Kuule, ta on tark, ta oskab ise!"
"Derek siis?"
Naeratasin mehele vastuseks. Laps oli lõpetanud piima imemise ja sulges oma silmad. Panin ta tagasi oma voodisse ja jäin mehe poole vaatama.
Dougie astus mulle lähemale. Ma kuulsin, kuidas ta sügavalt sisse hingas.
"Kate?"
"Jah?" küsisin segaduses olles.
Ta laskus ühele põlvele minu voodi ette ja jäi mulle sügavale silma vaatama. Ma ei saanud aru, mis toimus, kuni ta lõpuks tõmbas oma selja tagant välja pisikese karbi. Ta avas selle ning sealt sillerdas mulle vastu sama sõrmus, mida Mary mulle näidanud oli, kui arvati, et Dougie surnud oli.
"Kate... Sulle ilmselt näidati seda paberit, kui arvati, et ma olen surnud, eks?"
"Nojah."
"Siis sa ilmselt tead, mida ma tunnen, seega ma saan sulle seda kõike terve edasine elu öelda, kui sa vaid mulle jah ütled. Kate, kas sa abielluksid minuga?"
Rõõmupisarad täitsid mu silmi. Ma olin sõnatu. "See... Eee.. Jah, ikka."
Ta tuli mulle lähemale. Panin oma käe ettepoole, et ta saaks sõrmuse sõrme libistada. See sobis nagu valatult.
Liigutasin kätt ühelt küljelt teisele, et näha vääriskivi helkimas. Kõik oli nii ilus. Ta oli valinud nii hea hetke, millal minult seda küsida. Ma olin isegi tegelikult ära unustanud, et tal sõrmus üldse kaasas oli.
"Tule siia," kutsusin Dougiet. Mees tuli. Tõmbasin ta endale lähemale ja suudlesin teda pikalt. "Dougie, see on nii ilus... Ma armastan sind nii väga."
"Mina sind ka, igavesti."
"See on võimatu ju," protesteerisin talle uuesti suudlust põsele andes.
"Mitte sinuga."
*
"Hommikust, turteltuvid!" äratas Mary meid järgmisel hommikul nii, kuna olin Dougie kaisus magama jäänud.
"Hommik jah," hõõrusin silmi.
"Mul on teile hea uudis," jätkas arst reipalt.
"Jah?" ringutas Dougie.
"Ma kirjutan teid välja täna."
Vaatasin automaatselt mehele otsa. "Dougie... On meil kuhugi minna?"
"Tegelikult ei ole," vastas mees mõtlikult.
"Ma jätaksin teid siia kauemaks, kui saaksin, ausalt, aga meil on nüüd seda palatit teistele inimestele vaja, pealegi oled sa siin juba viis kuud olnud."
"Jaa-jaa, arusaadav. Ma siis hakkan asju kokku panema?" küsisin kohvi poole vaadates.
"Oleks tore jah." Mary hammustas alahuulde ja lahkus palatist.
"Nüüd ma tean, mida tähendab tänavale tõstmine," sõnas Dougie ja lõi rusikaga vastu aknalauda, haarates seejärel enda peast kinni.
