"Dougie," kõndisin kontsakingadega mööda esikut köögi poole, kus Dougie parasjagu Derekile õunapüreed sisse söötis.
"Näe, Derek, kes tuli? Emme tuli! Võtame ühe ampsu emme eest, vaata kui ilus ta on," sõnas mees nunnutava häälega, tegi seejärel lusikaga õhus imelikke liigutusi, häälitses kaasa ning pistis selle õrnalt lapsele suhu.
"Okei, Dougie, palun pööra pilk korra siia. Kumma kleidi ma panen? Kas see," panin paremas käes oleval riidepuul rippunud punase kleidi endale ette. "Või see," liigutasin vasakus käes olnud riidepuu koos musta kleidiga endale ette.
"No, mina olen musta poolt, see toob su rinnad esile."
Naersin Dougie vastuse peale. "Aga kumma ma panen? Kas see punane on õudne?"
"Punane on ehk liiga pidulik?" Küsis mees mulle vastu ning söötis rõõmsalt kilkavale lapsele uue lusikatäie sisse.
„Ehk siis must, selge!" ruttasin kiiruga magamistuppa, kus kleidi selga panin, seejärel tippisin vannituppa, et omale soeng ning nägu pähe teha.
„Kate?" hõikas mees köögist.
„Jaa?" karjusin vannitoast vastu. Seda tehes värises mu käsi veidike ning ripsmetušši läks mulle näkku. Vandusin omaette, kuna pidin uuesti alustama kõigega, et asi ühtlane jääks.
„Kas sa saaksid mitte kontsakingadega niimoodi mööda korterit trampida? Aitäh!"
Olin küll natuke solvunud Dougie peale, sest ma ei teinud seda meelega. See võis kõlada trampimisena, kuna meil oli kiire ning mul oli veel nii palju asju vaja valmis jõuda teha. Otsustasin talle mitte vastata ning keskendusin meikimisele.
Kui ma lõpuks ennast valmis sain, ootasid Derek ja Dougie, nagu alati, juba esikus. Panin endale mantli selga ning me hakkasime korterist väljuma, kui mulle äkitselt meenus.
„Dougie, kas sa Dereki koti panid valmis?"
„Milleks see?"
„Ära ole loll," naersin vastu. „Mähkmed, puuder, vahetusriided, mänguasjad, lutt, lutipudell...."
„Okei, ma suudan loetelu ise ka jätkata," segas Dougie vahele. Ta ulatas Dereki minu kätte ja lubas koti valmis panna.
Kiigutasin last senikaua esikus ning naersin selle peale, kui palju nalja talle tema kiigutamine pakkus. Lõpuks Dougie tuli esikusse.
„Lähme nüüd."
„Oota, kas sa Dereki jänese võtsid?"
„Selle, mis tal koguaeg magades külje all on või?"
„Jaa, palun võtame selle ka, ta armastab seda jänest. Saab sellega mängida seal vähemalt."
„Kate, ma ei taha hilineda, see jätaks meist halva mulje..."
„Me ei hilinegi, ma toon kohe," tippisin Dereki tuppa ja haarasin ta võrevoodist kaasa jänese."
Istusime autosse. Panin Dereki täpselt Dougie ehk siis juhi taha istuma. Andsin talle kätte jänese, et tal sõidu ajal midagi teha oleks. Istusin kõrvalistmele.
„Kate, palun viime Dereki siiski minu vanemate juurde. Me saame murevabalt seal olla siis. Kuna pikk sõit on tagasi ka, saaksime ehk ööbida seal. Keegi ei viitsi pidutsedes mingit titekisa kuulda."
„Derek ei nuta peaaegu, et üldse ja kui vaja, jooksen ise teda kussutama või toitma. Palun."
„Okei," ohkas Dougie minu poole vaadates ja me hakkasimegi sõitma.
*
Olime tund aega sõitnud, raadiost käis mingi väga tobe kantrimuusika, millest ma tüdinud olin. Tahtsin tukkuda, kuid mulle ei tulnud und, proovisin juba. Piilusin Dougie tagaistmele, kus Derek rahulikult magas, jänes süles. Naeratasin endamisi.
