"Palun, siin on su pisike järeltulija," naeratas doktor Robbins ja ulatas mulle mu lapse.
"Ega... Mary pole teile rääkinud, kuidas mu mehel, see tähendab Dougiel on?"
"Varsti peaksid lõpetama," sõnas naine ja väljus mu palatist.
Hoidsin pisikest oma kahe käe peal õrnalt, sest kartsin talle kogemata haiget teha. Ta oli nii Dougie moodi, mis ajas mind naerma, sest ta polnud minult mitte midagi pärinud. Dougie oleks nagu mingi ime läbi iseendaga lapse teinud.
"Kate, ma toon Dougie nüüd siia," ütles Mary uksi avades ja voodit palatisse sõidutades.
"Kas temaga on kõik korras?" paitasin last ja silmitsesin lamavat kogu.
"Jah."
Jälle tundsin, kuidas ma nutma hakkasin. See oli nii kohutav olnud. Ma tõesti olin arvanud, et Dougie oli surnud... Mis oleks saanud, kui ma poleks palunud Maryl elektrišokki proovida? Kas Dougie olekski all morgis alajahtunud ja ära surnud?
Raputasin hoogsalt oma pead, et neist jubedatest mõtetest vabaneda. Mary oli näinud seda.
"Kõik hästi?" küsis ta kätt mu õlale pannes.
"Jah, millal Dougie ärkab? Ma tahaks temaga rääkida."
"Üsna pea peaks narkoosi mõju kaduma. Kas jätan lapse siia ja toon tema voodi ka teie juurde või viin ta teiste pisikeste juurde?"
"Jäta ta siia, ma tahan teda Dougile näidata."
"Selge," naeratas naine ja liikus ukse juurde. "Aga kui muresid on või kusagilt valutab, siis kohe vajuta nuppu ja ma tulen."
"Okei," ütlesin tasa.
Paari minuti pärast tuli Robbins ja tõi pisikese voodi, kuhu sain soovi korral lapse panna. Asetasingi ta kohe sinna, kuna mu käed olid väsinud.
Kiikasin hetkeks Dougie poole, kes ikka veel magas. Haigutasin isegi valjult ning sulgesin silmad, et natuke tukastada.
*
Ärkasin selle peale, et kuulsin, kuidas keegi mu lähedal rabeles. Dougie.
"Hommikust, kallis," sõnasin jälle pisarsilmil ning keerasin end tema poole.
Ta oli segaduses. "Kate? Laps?"
"Rahu-rahu, kallis. Kõik on minu ja lapsega korras. Sünnituse kogu värk kestis kokku 25 tundi, aga ma tõin ilme terve poisi, kes näeb täpselt sinu moodi välja."
"Poiss? Sul oli õigus, pagan," vastas ta selle peale naljatlevalt käega lüües, kuid haaras seejärel peast.
"Dougie? Kõik korras?"
"Pea hakkas valutama ja-" ta katsus oma sidet, mis pea ümber talle pandud oli. "Mis see on?"
"Sa hakkasid pärast minu sünnitust siia jooksma ja jäid auto alla. Mäletad sa sellest midagi?"
"Auto alla? Midagi nagu meenub... Kes mind alla ajas? Mis mul viga on?"
"Sind ajas alla Jacksoni nimeline mees, keda meie tunneme..."
"... Jackina," lõpetas Dougie lause ja raputas vaikselt pead.
"Aga see ei ole veel kõik."
"Mismõttes kõik? Mida ta veel tegi?"
"No ta tõi su haiglasse või midagi ja ütles, et sa oled surnud ja kuna ta on arst, siis teda usuti ja sind viidi morgi."
"Morgi? Kuidas ma ära sain siis? Kas ma olen surnud?" hakkas Dougie ennast katsuma.
"Ei ole surnud. Ärme räägi sellest praegu, okei?" panin ette.
"Ma armastan sind, Kate. Väga. Näitaksid mulle last nüüd?"
"Mina sind ka," tõusin voodist püsti ja, kuigi mul ei olnud lubatud, tegin vaikseid samme lapse voodi juurde, et teda sülle võtta. Pisike magas vaikselt.
Tõstsin ta endale sülle ja kõndisin aeglaselt Dougie voodi juurde, istusin sellele ja ulatasin lapse talle sülle.
"Kuule, see olen nagu mina beebifotodel!" ütles ta naerdes.
"Ma tean," vastasin naeratades ja poetasin uue pisara.
"Kallis, miks sa nutad?"
"Ma nii kartsin, Dougie. Mulle öeldi, et sa oled surnud. Sa olid jääkülm. Ma nii kartsin," peitsin oma pea tema kaela juurde.
"Tule siia minu ja pöialpoisi juurde, kõik on korras. Ma olen elus, tunned? Katsu mind? Ma olen elus ja kõik on parimas korras."
Kergitasin kulmu. "Pöialpoiss?"
"Nojah," vastas ta mu pisarat ära pühkides. "Me ju pole talle nime pannud."
"Aga hakkame mõtlema?"
"Okei... Mida sa arvad... Christianist?" pakkus Dougie ja jäi mulle lootusrikka näoga otsa vaatama.
"Christian? See kõlab nagu Kristus, niiet ei. Aga Thomas?"
"See on nagu vana traktorist," hakkas Dougie naerma ja vaatas niinimetatud pöialpoissi, nägu naerul.
"Aga Edward?" pakkusin uut nime.
"Liiga Videvik," pomises Dougie ja paitas pisikese põske.
"Sa oled "Videvikku" näinud või lugenud?" küsisin imestunult.
"Me ei räägi sellest praegu," hakkas poiss naerma.
"No okei. Aga paku ise siis mõni nimi," tegin ettepaneku ja silitasin Dougie kätt.
"No, kuidas oleks näiteks Cameron?"
"Cameron on naise nimi ka, näiteks Cameron Diaz niiet jääb ära."
"Derek?"
"Seda võib kaaluda isegi," nõustusin. "See on armas nimi, mis jätab inimesest samas ka targa mulje."
"Ega me ei pea ju seda praegu ära otsustama."
"Ma tean. Ma olen väsinud. Mul on nii emotsionaalne päev olnud. Ma lähen magama."
"Ma vaatan last veel natuke ja lähen siis ka. Head ööd kallis."
"Sulle ka."
"Ou, vaata seda korraks," ütles ta täpselt siis, kui olin silmad sulgeda saanud.
"Noh?"
"Päkapikk lehvitab sulle, vaata," ütles Dougie ja liigutas magava lapse pisikest kätt.
Naersin selle peale, keerasin ringi ja jäin magama.
________
Nüüdsest hakkavad osad ilmuma kord päevas. Võib-olla vahel, kui olete väga aktiivsed, saate uue osa õhtu poole veel!
