Päris raske oli õiget koduteed leida ja üldse koju jõuda, kui esiteks oli kant võõras, ning teiseks sa olid joonud. Ekslesin lihtsalt mööda tänavaid, viskipudel käes. Mind ilmselt peeti joodikuks, kuid mul oli ükskõik.
Kell oli ilmselt palju juba, kuna autosid liikus väga vähe väljas, samuti ka inimesi. Oli teisipäeva hilisõhtu. Väljas oli päris pime, nagu talvel ikka.
Korraga ei meenunud mulle enam, kust ma tulnud olin. Hammustasin huulde. Miskipärast tundus see mulle nii naljakas ja ma hakkasin naerma. Ilmselt olin liiga palju joonud juba, sest kainena ei oleks ma naernud selle üle, et ei tea, kuidas koju minna.
Kui mul oleks vaid telefon kaasas olnud, oleksin saanud Dougile helistada ja ta endale järele kutsuda, kuid mina loll jätsin selle pubisse. Ma ei saanud isegi Arthurile helistada, et küsida, kas saaksin tema juures ööbida. Ei, see oleks niikuinii halb mõte olnud.
Jäin tee peale seisma, kuna see hargnes edasi kaheks tänavaks. Hammustasin nii kõvasti huulde, et tundsin veremaitset suus. Otsustasin minna paremale poole, hakkasin vaikselt liikuma. Seisatasin uuesti keset tänaval, kaanisin seekord mitu lonksu viskit järjest ja kõndisin edasi.
Ma isegi tahtsin koju minna, väga. Tahtsin Dougi, Dannyt ja Biancat. Ma ei olnud üldse pahane enam, ma igatsesin isegi neid. Kortsutasin hetkeks oma mõtete üle kulmu, kuid hakkasin naerma ja kõndisin edasi.
Jõudsin välja suurele teele, mille lähedal oli taksopeatus. Ma polnud kunagi selles linnaosas viibinud. Ma oleks nagu sattunud võõrasse riiki – kõik oli tundmatu. Kõndisin taksopeatuse juurde ja koputasin ühe kollase takso klaasile, mis paari sekundi pärast alla lasti. Sealt paistis välja noor meesterahvas.
„Tere, kas te soovite taksot?“ küsis ta mulle veidi uniselt naeratades. Arusaadav, kell oli ju palju.
„Ma... Jah,“ vastasin lühidalt ja istusin kõrvalistmele, sulgesin ukse enda järel.
„Sisseistumistasu on kaks naela.“
„Siss- mis?“ Ei saanud mehe jutust aru.
„Vabandust, kas te olete joonud?“
„Jeppp,“ venitasin ja võtsin taskust viskipudeli välja.
„Kallis kraam,“ nentis juht.
Ma ei osanud midagi vastata. Mul polnud ju õrna aimugi, palju see maksis, olin selle ju Arthuri käest saanud.
„Aga selleks, et takso liikuma hakkaks, pead maksma kaks naela. Hiljem maksad ülejäänu, kui oleme juba hoone ette jõudnud.“
„Hmm,“ kobasin taskutega oma kampsuni taskus. Tühjus. Pidin ma oma koti ka sinna pubisse jätma. „Mul ei ole raha kaasas.“
„Sellisel juhul taksoga sõita ei saa, palun väljuge,“ kostis mees viisakalt ja avas üle minu ukse, et väljuda saaksin.
„Aga,“ hakkasin jonnima,“mul on vaja koju saada. Ma ei tea, kus ma olen ja ma pean homme tööle minema ja...“
„Reeglid on reeglid.“
„Reeglid on rikkumiseks!“ Tõstsin häält.
„Okei, tahad, teeme diili?“
Mu tuju läks natuke paremaks. „Kuulan huviga,“ ütlesin flirtivalt ja naeratasin mehele.
„Teeme nii, et ma sõidutan su koju, kui sa mulle praegu oma tisse näitad ja homme minuga välja tuled.“
„Kuidas palun?!“
„Kui ei, siis palun mine taksost välja.“
Kujutasin vaimusilmas ette, kui vihane Dougie oli, et niimoodi ära jooksin ja öösel koju tulen pudeliga. Ma pidin nõustuma.
