Ruttasin nende laua juurest välisukse poole, kuulsin isegi nende hõikeid, kuid ma ei teinud sellest välja. Seisatasin pubi ukse ees. Ma isegi ei teadnud, kuhu ma lähen. Mul ei olnud mingit plaani, kuid ühes ma olin kindel - ma ei tahtnud siia jääda. Isegi Dougi ei tahtnud praegu.
Ma põhimõtteliselt jooksin pubist eemale mööda tänavaid, ma tahtsin üksi olla. Hakkas juba hämarduma, kuid ma ei pannud seda muidugi tähele, ruttasin vaid edasi. Kui aus olla, siis mul oli isegi natuke kõhe, kuna pooled tänavad, mida mööda ma liikusin, ei olnud valgustatud ning seal liikusid mingid gängid ringi, mis koosnesid noorematest ja vanematest poistest.
Neelasin oma hirmu alla, lasin vaid pisaratel mööda nägu alla veereda ning mu meigi ära rikkuda. Ma ei hoolinud sellest. Keegi ju niikuinii ei tundnud mind siin, niiet väga vahet ei olnud.
Jõudsin lõpuks mingi tundmatu pargini, kus ma polnud varem viibinud. Istusin kihtsalt pingile, katsin kätega oma näo ja nutsin. See kõik oli minu sisse kogunenud ning ma olin seda enda sees kinni hoidnud, lõpuks sain selle välja lasta.
Võpatasin hetkeks ja jäin vait, isegi ei hinganud. Tundsin, kuidas keegi mu kõrvale pingile istus.
"Suitsu tahad?" Küsis natuke kähisev mehehääl.
"Eee," olin üsna kohkunud. Puhastasin taskust leitud salvrätiga näo puhtaks ning hingasin sügavalt sisse ja vaatasin mehe poole. "Ma ei suitseta."
"Pole hullu, mil on viskit ka," koukis mees jope taskust välja pisikese pudeli. "Valu vastu aitab alati alkohol, usu mind."
Ma polnud küll kunagi viskit joonud, kuid kui ta ütles, et see valu vastu aitab, otsustasin vastu võtta. Biancagi ütles ükskord, et joome oma mured ära.
Sirutasin käe pudeli järele. "Aitäh."
"Niisiis," alustas tundmatu juttu, kui olin esimese suure sõõmu võtnud pudelist, mis kohe mu sisikonna soojaks tegi. "Miks selline kena noor naine siin nutab?"
"Ah," rüüpasin uuesti ja raputasin kohe pead. "Mured sõprade ja mehega."
"Mehega? Niiet sa oled abielus?"
"Ma arvan, et ma ei peaks selliseid asju võõrastega arutama, vabandust," ulatasin pudeli mehele tagasi.
"Ma tean, ma näen välja nagu joodik või pätt," sõnas mees suitsu kimudes,"aga ma ei ole tegelikult kumbagi. Mul on oma lugu, mind saab usaldada."
Tema silmad olid nii sügavsinised, et ma lihtsalt ei saanud tema juurest minema jalutada. Need olid nii puhtad, nii süütud...
"Ma räägin siis, kui sa oma loo enne räägid."
"Olgu," alustas mees. "Ma elan koos oma naisega üürikorteris, meil on kaks last, aga mu naine on lausjoodik. Iga päev pean käima poes ja talle alkoholi ostma. Kui ma selle tegemata jätan, lööb ta last."
Ahhetasin ta jutu peale. Sellepärast olidki mehel alkoholilõhnad riietel!
"Aga miks sa lihtsalt lastega ära ei lähe?" Kortsutasin kulmu ja mudisin enda sõrmede vahel pudelikorki.
"Asi on nii, et need pole päris minu lapsed. Need on naise eelmisest abielust, aga ma hoolin neist siiski väga. Ma võiks tema juurest niisama ära ka ja,utada, kuid ma ei tea, mida ta Sami ja Simonaga teeks, pealegi ma armastan seda naist liiga palju, et teda ning lapsi hüljata. Ma kaaluksin Desire juurest ajutist äraminekut, kui mul oleks laste hooldusõigus. "
"See on kurb ju..." sõnasin tasa ja vaatasin mehele silmadesse. "Aga miks sa tänaval võõraid aitamas käid?"
"Kas nüüd just aitamas, aga keegi ei taha minuga rääkida, kui ma näen välja nagu kodutu, sest naine joob raha maha. Isegi sina ei tahtnud alguses minuga rääkida, ma võin kihla vedada. Külla ju ka kedagi kutsuda ei saa, maja on segi keeratud ja kõik kohad pudeleid täis..."
Mul oli temast kahju. Rüüpasin veel viskit ja kui aus olla, siis ma isegi tundsin juba, kuidas mured kaduma hakkavad.
"Milline on sinu lugu?" Päris meesterahvas huvitunult mulle otsa vaadates.
Otsustasin, et teda saab usaldada ja rääkisin talle pikalt ära, kuidas lood on ning miks ma sellises olukorras olen.
"See Danny tundub paras sitapea olevat," kommenteeris ta käsi taskusse pistes.
"Eksole!" Nõustusin valjult ja vehkisin pudekiga. Ma olin vist päris purjus juba.
"Mida sa ette kavatsed võtta?"
"Ma ei tea... Ma peaks varsti koju tagasi minema, aga... Oh, ma ei tea," peitsin pea uuesti kätesse.
"Ei taha lahenduseta tagasi minna?"
Raputasin ägedalt pead.
"Mul pole niikuinii midagi muud teha, ma võin sulle nõu anda?" pakkus mees.
"Sobib, aga..." kuivatasin uuesti oma silmnäo ära. "Kas ma tohin su nime teada?"
"Oh, kui ebaviisakas minust," mees naeris. "Mina olen Arthur."
"Kate."
"Niisiis, Kate," Arthur vaatas minu poole. "Kas sa tahaksid suhelda Biancaga edasi või ei?"
"Kindlalt tahan, aga ma ei saa aru, mis see sii-"
"Rahu, me jõuame selleni. Kui sa Biancaga edasi tahad suhelda ja see Danny või Denny või mis iganes ta oli, on su sõbranna jaoks õige, on sul paar valikuvõimalust. Esiteks, sa suhtled ainult temaga, ehk mitte selle mehega. Teiseks, sa võid üritada leppida tema mehega. Sa saad iga kell ju suhtlemise katkestada või siis ainult inimeste lähedal temaga suhelda."
"Kõlab mõistlikult."
"Sa võid muidugi ka Biancale ultimaatumi esitada, ehk siis lased tal valida tema mehe ja sinu vahel, aga ta valiks kindlasti selle kuti, sest eluarmastust ei lasta tavaliselt käest ja mina sinu asemel ei riskiks sellise ettepaneku tegemisega talle."
"Need on head valikud iseenesest," mu tuju oli palju parem. "Suur aitäh!"
"Ongi kõik?" Ta paistis natuke pettunud olevat.
"Selleks korraks jah, aga mul tuleb selliseid hetki kindlasti veel, niiet kui oleks võimalik, siis ma tahaksin su numbrit..."
"Ikka saab," vastas Arthur reipalt taskust võetud paberile pastapliiatsiga numbreid peale kirjutades. "Aga kui helistad ja mu naine võtab vastu ja küsib, kes on, siis ütle, et sa oled mu perearst."
Ma ei saanud küll sellest aru, aga noogutasin. Jätsin pudeli endale kaenlasse ja hakkasin kodu poole kõndima, vähemalt üritasin.
