Ärkasin, nagu igalgi hommikul äratuskella tirina peale, kuid seekord oli mul ärgates hea tuju. Ma sain nimelt esimest päeva minna tööle, kus oli teisigi minuvanuseid noori naisterahvaid. See tähendas siis seda, et ma oleks saanud endale ehk veel mõne toreda sõbranna, kellega suhelda, aga see selleks.
Tõusin üles ja läksin otsejoones lastetuppa, kust leidsin võrevoodist Dereki, kes rõõmsalt juba jalgu siputas. Mul oli selle poolest vedanud, et ta oli vaikne laps - ei karjunud peaaegu üldse ning ei võõrastanud üldse, kui tema jaoks keegi uus või tundmatu ta sülle võttis.
Võtsin väikse poisi sülle ning liikusin temaga kööki, kus ta söögitooli istuma panin. Tegin talle piimapulbrist sooja piima ning valasin selle spetsiaalsesse väikelastele mõeldud tassi. Ulatasin selle Derekile, kes sealt ahnelt piima kaanima hakkas.
Pärast seda võtsin külmkapist välja võileivamaterjali ja asetasin selle lauale, panin ka kohvi keema. Selle aja jooksul jõudis ka Dougie kööki. Ta ringutas ning haigutas valjult.
„Hommikust!"
„Sulle ka," sõnasin kurki lõigates ning need seejärel söögilauale asetades.
Dougie istus lauda, võttis leiva ning hakkas sellele pasteeti peale määrima. Mina valasin meile mõlemale kohvi tassidesse ning lisasin ka kohvikoore, kuna ma teadsin täpselt, palju Dougie tahab.
„Kaua su tööpäev kestab?" uuris mees.
„No, kaheksa pean seal olema, üheksa hakkab ning kella kolmeni, siis vahetab üks naine mind välja," meenutasin ning segasin lusikaga oma kohvi ühtlaseks heledaks vedelikuks.
„Selge, tuled kohe koju?"
„Ma tahaks Biancaga kokku saada või ta siia kutsuda," hammustasin oma võileiba,"pole temaga ju nii ammu rääkida saanud..."
„Tahad tema ees Derekiga eputada jah?" naeris Dougie.
„Sa tunned mind liigagi hästi," naersin ning kiikasin lapse poole, kes oma söögitoolis lustakalt naeris.
„Aga kuule, mmm," ta tõusis lauast püsti. „Ma pean tööle ruttama nüüd, saad ise ära koristatud?"
„Jaa, kas sa saad Dereki selle muti juurde viia?"
„Miks sa ise ei vii?" Küsis Dougie kulmu kortsutades.
„Mulle ei meeldi ta, õhtul räägin."
„Okei, viin."
Sellele järgnes kümme minutit ringijooksmist majas, mõlemad panime kähku riidesse, tegime ennast korda ja väljusime väikese vaheajaga majast.
Nii kui pubisse sisse astusin, oli tunda praetud kartulite lõhna, mis alati esile tungis kui söögikohta sööma minna. Teadsin juba, kust ma endale põlle, nimesildi ning väikse märkmiku saan, seega kõndisin töötajatele mõeldud toa poole. Mitmed tüdrukud vahetasid riideid, meikisid ning üks koguni magas veel tooli peal.
„Kas siin on mingi reegel ka, et missugusele ettekandjale millised lauad jäävad või ei?" uurisin naiste poole vaadates.
„Ürita lihtsalt ellu jääda," vastas mustade juustega naine, kelle rinnas rippuvalt nimesildilt võis välja lugeda nime Berta. Ta nägi väga võlts välja - kunstküüned, juuksepikendused ja kunstripsmed.
„Tänud... nõuande eest," sõnasin vaikselt, panin põlle ette, pistsin märkmiku taskusse ning läksin leti taha ootama, kuni kliendid tulema hakkasid.
*
„Tsau, Kate?" kostus teiselt poolt toru Bianca reibas hääl.
„Jaa, räägi siva, mul tööpäev kestab veel."
