Sektor 3

***

Alguses oli Jumal, kes lõi inimesed....... Seda lugu teavad kõik, ka need, kes väidavad, et ei usu. Meile on mitmeid kordi antud uus võimalus tõestada, et meis on natukenegi väärikust ja inimlikust, aga me ei õpi kunagi oma vigadest. Me ei taha. Justnimelt ei taha näha valgust pimeduses. Inimene ise arvab, et ta on kõige vägevam ja õiglus kuulub tema kätesse.

Langetame ühe türanni, tõuseb üles järgmine, valitseb vast veel hullemini. Võib olla tuleneb see sellest, et me ei oskagi muud tahta, kui enda hävingut. Lõpude lõpuks oleme siiski inimesed.

Minu lugu ei erine väga teistest, välja arvatud selle poolest, et lugu, mida mina räägin, jutustab aastast 2076, aga elu pole üldse muutnud. Kõike muud, on see alla mäge läinud. Mõned meist isegi imestavad, et kuidas me nii kaugele oleme jõudnud.

Elu pole enam ilus, mitte nii ilus kui see oli aastakümneid tagasi. Inimesed on pimestatud enda raevust ja vihast ja meie südamed ei põle leegiga, mitte sellisega millega peaks. Aga on ka neid, kes näevad midagi ilusat päikesest, mis hommikuti tõuseb, aga ei sära enam nii tugevalt.

Meid on jagatud sektoritesse, mille alusel, ma ei tea. Sektoreid meie alal on viis tükki. Vahemaad on umbes kaks kilomeetrit. Ausalt öeldes, ei olnud mul eriti aega lugeda meetreid kui jooksin, aga see hiljemaks. Tuleb ju ikka algusest alustada. Või kas tuleb? Minu lugu algas päevast, kui minu sektoris toimus puhastus. Miks just puhastus? Ei oska ma öelda, see tundus sel hetkel õige öelda. Ühel hetkel lihtsalt käisid paugud ja kehad langesid.