Topelt vale

Vähemalt õrn lootus

April POV

Ärkasin jälle haiglavoodis, kuid kedagi polnud mu lähedal. Mul pole õrna aimugi millal või kuidas ma jälle siia sattusin. Avastasin voodi kõrvalt oma telefoni ja vaatasin harjumusest, et kas keegi on kirjutanud või helistanud. Ootamatult jäi mu pilk aga seisma kuupäeval. Viimane kord kui ma oma arust kuupäeva kontrollisin, oli 11 päeva tagasi. Kuidas see küll võimalik on?

Tõusin siis voodi äärele istukile ja otsustasin uurima minna, mis toimub. Tõusta oli küll raske, aga toe najal sain sellega ikkagi hakkama. Astusin koridori, mis oli küll tuttav, sest olen ju viimasel ajal pidevalt haiglas olnud, aga mingil määral oli see ka võõras, sest ma polnud seda koridori kunagi nii tühjana näinud. 

Seadsin sammud vastuvõtu laua poole, kust ma leidsingi ühe tuttava õe, kes vaatas mind kui kummitust.

Õde: "Preili April, mis te juba jalgadel teete, te peaksite puhkama!"

Mina: "Ma ei mõista, mis toimub... Mis ma siin teen?"

Selle ajaga oli õde juba ratastooli toonud ja palus, et ma sinna istuksin. Ning hakkas mind tagasi palati poole viima.

Õde: "Teeme nüüd nii, et Teie lähete ootate ilusti voodis, ma lähen lasen Teile süüa tuua ja kutsun arsti, Teie lähedased peaksid ka varsti jõudma, nad läksid lihtsalt sööma."

Ma lihtsalt noogutasin ja tundsin, kuidas ma hakkasin veidike rahunema. Kuigi ma ei suutnud lõpetada proovimist meelde tuletada, kuidas ma siia sattusin.

Varsti toodigi mulle veidike süüa ja juua, mis polnud küll isuäratavad, aga vähemalt täitsid nad kõhtu ja muutsid enesetunde paremaks. Ma ei jõudnud isegi söömist lõpetada kui palatisse ilmusid mu ema, Luke ja Ky. Kõigil mind nähes pisarad silmas. 

Ky jooksis kohe mind kallistama, ma polnud teda nii kaua näinud, tundus nagu terve igavik. Ka ema liitus varsti, tundub, et nad olid ülevoolavalt õnnelikud selle üle et ma ärkvel olin. Aga mind painas ikkagi üks küsimus ja ma ei suutnud enam kannatada.

Mina: "Mis ma siin teen? Ma ei mäleta midagi."

Luke, kes enne oli ennast tagasi hoidnud, tuli ja istus mu voodile. 

Luke: "Mäletad, ma lugesin sulle kõne ette ja pärast seda sa justkui uinusid. Ma lasin sul puhata arvates, et magad, aga kui ma lõpuks ei suutnud sind äratada, siis lasime su kohe haiglasse tuua. Su arst ei osanud midagi eriti öelda, ütles ainult et see midagi kooma laadset ja palus meil valmistuda ka kõige hullemaks... Selle pärast kutsusime ka Ky, et ta saaks vajadusel hüvasti jätta. Aga paar päeva hiljem saabus arst Hiinast, kes soovis ka sind üle vaadata. Ta pakkus katsetada sinu peala uut ravi... Ta polnud küll kindel, kas sinu haiguse puhul aitaks, aga me olime valmis kõigeks, et sa terveks saaks, seega lubasime tal katsetada. Ta peaks varsti tulema ja sind üle vaatama, et näha, kuidas ravi haigusele mõjus... Sa ei kujuta ette kui õnnelik ma olen, et sa vähemalt silmad avasid..."

Me vaatasime üksteisele pisarates otsa, mul oli jälle lootus, vahet pole et väike, aga siiski lootus terveks saada. Meie hetke lõpetasid kaks arsti, kes palatisse astusid, mõlemal kerge naeratus näol. Üks neist oli mulle tuttav arst ja teine oligi see arst, kes Hiinast tuli.

Tuttav arst: "Te olete üks tugev neiu, juba silmad lahti.Kuidas te ennast tunnete, kas kuskilt valutab?"

Vastasin naeratades "Kerge nõrkus on, aga otseselt ei valuta küll kuskilt".

Pärast seda vaatas Hiina arst mu näidikuid üle ja tegi veel mõned testid ja palus mul puhata nii kaua kuni ta on kindlaks teinud, kuidas ravi täpsemalt mõjus. Ky ja ema läksid ka mõneks ajaks koju ja lubasid tagasi tulla tunni pärast. Mina jäin Luke'i kaissu, ma olin teda tohutult igatsenud ja olin õnnelik, et jäime lõpuks kahekesi.

Tunnike möödus ja nii arstid kui ka ema ja Ky olid juba varsti tagasi. Arstid rääkisid, et haigus on peaaegu taganenud ja kui veel üks protseduur teha, siis peaksin sellest täielikult võitu saama ning pärast pean lihtsalt mingeid ravimeid võma.

Ma olin veel paar nädalat haiglas, kuid mul polnud selle vastu midagi, sest mul oli mu lootus. Õnneks läksid need nädalad kiirelt ja varsti lubati mind koju, sest mu näitajad olid korras. Arstid räägivad sellest kui imest ja minust kui võitlejast, sest ravi õnnestumise tõenäosus oli 30%.

Alles koju jõudes jõudis mulle kohale, kui väga ma olin igatsenud oma kodu. Me tegime korraliku õhtusöögi ja nautisime kõik koos laua taga söömist, me olime kui üks õnnelik pere. Kahjuks pidi April pärast õhtusööki koju sõitma seoses kooliga. Ta ema tuli talle järgi ja me jätsime kallistades hüvasti ja ma lubasin talle külla sõita kui ma tugevamaks muutun, et üks vägev tüdrukute õhtu maha pidada.

Otsustasime Lukega filmi vaadata diivanil, ema läks aga magama, sest ta oli murest magamata ja sai nüüd lõpuks rahulikult magada. 

Nii hea oli Luke käte vahel olla ja koos filmi vaadata, kuigi ta väga filmi ei vaadanud, pigem olid ta silmad kogu aeg minul.

"See küll eriti filmi vaatamise moodi pole" ütlesin teda õrritades ja küüntega ta reiel mängides.

"See film pole pooltki nii huvitav, kui see ime, mis minu kõrval diivanil on" vastas ta muiates.

Damn see muie, kui ta vaid teaks, mis liblikad see muie mu sees lendlema paneb. Ning kuna ta ei võtnud kordagi silmi minult ära, siis otsustasin natuke teda kiusata. 

Filmi vaadates hakkasin aeglaselt pluusi nööpe lahti tegema, tundsin ta pilku pluusi igal nööbil.

"Neiu, mis sa oma arust teed?" küsis Luke neelatades.

Muigasin ilma talle pilku heitmata "Palav hakkas, harjusin haigla jaheda kliimaga".

Seejärel võtsin pluusi aeglaselt ära ja hakkasin oma kätt seljataha panema, et oma rinnahoidjat lahti teha, kuid selleni ma ei jõudnud, sest Luke haaras järsku mu käest ja lükkas mind diivanile pikali ja tuli mu peale nii, et ma tundsin ta hingeõhku oma kaelal.

"Sa ei kujuta ette, mis ma tahaks sinuga hetkel teha, sa ajad mu hulluks!" sosistas ta mulle oma madala häälega.

Suudlesin paar korda  ta kaela ja sosistasin vastu "Tee siis, näita mulle kui väga sa mind igatsesid..."

Ma vaatasin talle otsa ja nägin neid põlevaid silmi, ma nägin ta silmis kõike. Nii igatsust, iha, hirmu kui ka rõõmu. Ja tundsin kuidas ta käed juba aeglaselt allapoole liikusid. Kuid ma peatasin ta. 

"Mitte siin ja kohe, ma tahaks veel ruttu pesust läbi hüpata" sosistasin ma ja lükkasin ta enda pealt ära ning hakkasin oma vannitoa poole liikuma tagasi vaadates, et mitte silmsidet katkestada.

Luke jäi veel alumist korrust koristama ja telekat ning tulesid kustu panema. Mina läksin samal ajal kiirelt duži alla. Duši alt välja tulles, panin rätiku ümber ja liikusin oma toa poole, Luke polnud veel mu tuppa jõudnud, panin öölambi põlema ja avastasin ümbriku oma voodilt, kuhu oli peale kirjutatud minu nimi. Avasin ootusärevalt ümbriku ja leidsin sealt armsa kaardi, lootes, et Luke on midagi armsat kirjutanud hakkasin kiiruga lugema.

Jõudes kaardil oleva teksti viimase reani, tekkis mul ootamatult õhupuudus, tundsin kuidas hirm ja ärevus võtavad mu üle võimust, ma tardusin kui kivikujuks...