Topelt vale

Ta on minu jaoks terve maailm.

LUKE POV

Peale seda kui arstid palatisse tormasid ja minul lahkuda palusid, helistasin kohe Aprili emale ja andsin talle teada, mis just juhtunud oli. Juba viieteist minuti pärast oli ta ema siin, kuid Aprili kohta polnud mingit informatsiooni. Me ootasime mitu tundi närviliselt ukse taga, kuid ei midagi. Mul oli nii suur hirm ja ma nägin hirmu ka Aprili ema silmades, aga ma ei suutnud teda kuidagi julgustada, sest ma ise olin kokkuvarisemise äärel.

Ootamatult avanes palati uks ja välja astus doktor, kes oli algusest peale Apriliga tegelenud. Ta tuli meie poole mureliku näoga. Mu hirm suurenes iga hetkega, ma tundsin, et uudised ei ole head. Doktor pöördus Aprili ema poole ja küsis "Kas teie olete Aprili ema?", mille peale Aprili  ema noogutas. "Ma sooviksin teiega nelja silma all rääkida, tulge lähme minu kabinetti." ütles arst Aprili emale ja vaatas siis minu poole öeldes "Ma tean, et olete ka Apriliga väga lähedane, aga ma räägiksin ennem patsiendi perekonnaga", ma noogutasin nõus oleku märgiks, kuid tegelikult on väga piinav uudiseid oodata. "Te võite patsiendi juurde minna, ta olukord on stabiilne ja ta võib varsti ärgata." teatas doktor ja lahkus siis koos Aprili emaga.

Astusin vaikselt palatisse ja istusin voodi kõrval asuvale toolile. Ma haarsin õrnalt ta käe ja lihtsalt hoidsin seda. Ma vajusin tükiks ajaks mõttesse, kuid tulin ootamatult tagasi maa peale, kui tundsin, kuidas April ennast liigutas. Ta avas aeglaselt silmad,  mille peale ma õrnalt naeratasin. Ka tema naeratas, kuid ta naeratus kadus kiirelt, sest tal olid ilmselt valud. 

April: "Kas ma tõesti elan veel?"

Mina: "Tundub küll nii"

April naeratas õrnalt minu öeldu peale.

Mina: "Kas sul on valud?"

April: "Ära muretse, ei midagi hullu."

Mina: "Ma peaksin andma arstidele teada, et sa ärkasid"

Selle peale April noogutas ja jällegi naeratas. Ma suudlesin ta kätt õrnalt ja lasin siis ta käest lahti. Tõusin püsti ja lahkusin palatist. Varsti tulin medõega tagasi palatisse. Õde võttis mõned proovid ja lahkus. Nii jäime Apriliga jälle kahekesi.

April: "Mis Adamist sai, kas ta pandi vangi?"

Mina: "Politsei ei ole teda veel kätte saanud, aga ära muretse ta ei tee sulle enam kunagi liiga. Ma kaitsen sind, kas või oma elu hinnaga."

Järsku avanes palati uks ja sisse astusid doktor ja Aprili ema, kelle silmad olid nutmisest punased. Ema jooksis kohe Aprili juurde ja kallistas teda õrnalt, kui nägi, et tütar on ärkvel. Mina aga mõtlesin ainult sellele, et mida doktor Aprili emale rääkis. Mõne aja pärast käskis arst kõigil palatist lahkuda, et April puhata saaks. Tegin Aprilile otsa ette musi ja lahkusin ruumist, sama tegi ka Aprili ema.

Istusime Aprili ema Meganiga palati ees oleval diivanil ja lihtsalt vaikisime. Lõpuks otsustasin küsida, mida doktor talle rääkis.

Mina: "Megan, palun räägi, mis doktor sulle enne rääkis..."

Aprili ema: "Ma ei tea, kas ma peaksin sulle rääkima. April peaks ise otsustama, kas ta räägib sellest sulle või mitte, kui ta sellest millalgi teada saab..."

Mina: "Ma palun, räägi. Sa tead ju, et ta on minu jaoks terve maailm. Mul on vaja teada!"

Aprili ema: " Ta... on... Anna andeks ma ei suuda seda öelda."

Nägin kuidas Megani põskedel voolasid pisarad, mille peale ma ta ette maha kükitasin ja ta kätest haarasin.

Mina: "Palun ütle, ma ei suuda teadmatuses elada. Kas see on mõni tõsine haigus? Sellele on kindlasti ravi. Ta tuleb sellest kindlasti välja, ta on tugev. Palun ütle mulle ainult, mis tal täpsemalt on..."

Aprili ema: "April.... Mu armas lapsuke...................... Ta............... ta on  suremas. Tal on viimase staadiumi vähk.... Sellele ei ole ravi. Doktor arvab, et tal on elada umbes 4 kuud."

Pisarad voolasid mööda mu põski, ma lasin Megani kätest lahti ja ma ei suutnud talle otsa vaadata. Endalegi ootamatult tõusin ma püsti ja hakkasin kiirel sammul haiglast välja kõndima. Haigla ette jõudes käivitasin ma oma mootorratta ja sõitsin suurel kiirusel parklast välja peateele. Pisarad voolasid ikka veel mööda mu põski ja mul oli suva, et sõidan ilma kiivrita. Ma isegi ei teadnud, mida ma teen, ma tahtsin lihtsalt linnast välja saada ja kiiresti.

Varsti avastasin ennast metsateelt, mis oli mulle vägagi tuttav. See tee viib kalju servale, kust on imeline vaade merele. See on lapsepõlvest saadik olnud koht, kuhu tulen, kui kõik tundub lootusetult halb. Kui tee lõppes, tulin rattalt maha ja läksin kalju servale ja kükitasin oma ema haua ette. Haud oli korrastamata, kuid nimi kivil oli veel loetav. Ma igatsen väga oma ema ta suri, kui olin 11. Ta maeti siia, sest see oli ka tema lemmik koht ja ta tundis ennast siin alati õnnelikuna. Pärast mõnda aega haua juures istumist, tõusin püsti ja kõndisin kalju servale ikka väga lähedale. Ma tahaksin hüpata, sest kõik on nii halvasti, varsti pole mu elul enam üldse mõtet, kui April sureb. Aga ma ei tohi midagi endale teha. April vajab mind ja ma tahan, et ta viimased kuud oleksid õnnelikud, ma ei taha, et ta veedaks oma viimased kuud leinates.

Kell 23.20

Istun ikka veel siin kalju serval asuval pingil. Kell on juba päris palju ja pimedaks on ka läinud. Nii Megan kui ka April on mulle mitu korda helistanud, aga ma ei ole neile vastanud, sest ma vajan lihtsalt vaikust ja aega, et mõelda.

Olles oma mõtetes, kuulsin häirivat telefoni piiksumist. Avades telefoni, avastasin sõnumi, mis oli Aprili emalt. 

From Megan to me: 

April teab nüüd oma olukorrast... Ta vajab sind praegu väga, ta kardab, et sa jätsid ta. Palun sind, ole mu printsessile toeks. Ta nutab alates sellest ajast, kui sellest uudisest teada sai ja ta ei taha magama minna ja ei taha ravimeid, et oma eluaega pikendada. Ta ütleb, et ta ei taha lisaaega ja et see aeg on nii lühike, mis tal jäänud on ja see paar päeva  ajapikendust ei aita teda. Palun tule haiglasse, me mõlemad vajame sind...

See sõnum läks mulle otse südamesse. Ma oleksin tahtnud talle väga toeks olla, kui talle seda uudist teatati, aga ma olin nii isekas ja mõtlesin ainult enda kurbusele. Jooksin ruttu mootorratta juurde, panin kiivri pähe ja hakkasin linna poole sõitma, et mitte kaotada ühtki minuti võimalusest Apriliga koos olla. 

Haiglasse jõudes jooksin ruttu Aprili palati juurde. Jäin palati akna juures seisma ja lihtsalt vaatasin kuidas April voodis nuttis ja ema ta kõrval teda lohutada proovis. See oli südant lõhestav, ma nägin valu ja muret Megani silmades, ta oli ilmselt ka väga väsinud, seega otsustasin lasta tal koju magama minna ja ise Aprili lohutada ja valvata. Avasin ettevaatlikult palati ukse ja astusin sisse. April ei märganud mind, sest ta oli seljaga minu poole ja nuuksus. Megan aga tõusis püsti ja kallistas mind, andsin talle teada, et ta võib koju magama minna ja et ma jään Aprili juurde ööseks. Megan tänas, võttis oma asjad, tegi Aprilile pai ja õrna musi põsele ja lahkus palatist. Mina aga sammusin ettevaatlikult Aprilile lähemale ja istusin ta voodile. Lõpuks ta ka märkas mind ja lõpetas korraks nutmise, andes võimaluse mul vabandada.

Mina: "April... anna mulle andeks, et mind varem siin sind toetamas polnud. Tea et ma armastan sind ja ma ei jäta sind mitte mingil juhul üksi. Ma tahan su elu veel õnnelikuks muuta ja igat päeva koos sinuga nautida."

April ei öelnud midagi, vaid kinkis mulle naeratuse ja sellest piisas mulle täielikult. Ma võtsin jalatsid ja jope ära ning heitsin Aprili kõrvale pikali ja võttes ta kaissu. Me vaatasime üksteisele tükk aega otsa ja jäime siis lõpuks magama.

Ma pole tükk aega kirjutanud, aga loodan, et annate jälle andeks. Mul on kogu aeg lihtsalt väga kiire, pole aega isegi õppida, rääkimata kirjutamisest. Ma loodan, et teile meeldis see osa ja sorri sellise kurva osa pärast... Aga tänu mu klassiõdedele Sandrale, Laurale ja Katrele, kes on mulle mitu korda öelnud, et ma uue osa kirjutaks, see juhtuski. Aitäh teile :*Ma loodan, et ma jõuan täna õhtul järgmise osa ka valmis kirjutada ja ma loodan, et te ikka ootate seda. Ma jätkuvalt ootan teie tagasisidet ja votesid. Kallid olete :)