Topelt vale

Tunded teevad meid nõrgaks

"Luke.... Anna mulle andeks, aga meie vahel on kõik..." ütlesin ma Lukile, üritades oma pisaraid tagasi hoida.
Luki näos oli näha pettumust ja ma tundsin ennast kohutava inimesena. Ta oli nii segaduses, ta tahtis kindlasti põhjendust ja ka Adam viitas, et ma peaksin veel midagi ütlema, kuid midagi, mis temale kasulik oleks. "Luke, me lihtsalt ei klapi..." ütlesin viimaks, lootes, et ta mõistab, et ma valetan, sest kui ta mind tunneb, siis ta teab, et ma ei ütleks kunagi nii, kui mul poleks tõsist põhjust.
Tundub, et Adam jäi rahule, sest ta naeratas ja suudles mind, ilmselt, et Luki kadedaks ajada. Kui Adam lõpetas vaatasin Lukile otsa, ta oli reaalselt pisarates. Ma polnud eales ühtegi kutti nutmas näinud ja ma arvasin, et Luke on selline poiss, kes ei nutagi kunagi. Järgmisel hetkel pööras Luke ümber ja hakkas kiirel sammul eemale kõndima. Ma oleks tahtnud nii väga teda peatada ja rääkida talle kõik ära. Kuid see polnud võimalik.

Nüüd ma nutsin, lükkasin Adami endast eemale "Miks sa teed mulle nii? Kas sa ei näe kuidas ta haiget sai? Nojh sa ei mõistaks seda iial, sest sul kurat pole fucking tundeid!".
Adam: "Kas sa tõesti ei taipa? Tunded teevad meid nõrgaks! Selle pärast ongi ilma tunneteta palju lihtsam elada!"
Mina: "See pole mingi elu ilma tunneteta!"
Adam: "Sellega harjub ära. Isegi sina."
Mina: "Minust ei saa eales sinusugust plastikut."
Ta ei öelnud midagi, vaid tegi oma kuulset muiet ja võttis mul alaseljast kinni, tõmmates mind endaga kaasa.

Jõudsime veidike enne õpetajat klassi.
Kõik vahtisid meid nagu maailma imesid. Õnneks selles tunnis istun ma Sarahga ja ma saan lõpuks Adamist veidi kaugemale. Sarah vaatas mind üllatunud näoga "Kuule mis toimub? Sina ja Adam?!" ei suutnud Sarah uskuda.
Mina: "See on keeruline, aga usu, ma räägin sulle millalgi kõik ära."
Ta pööritas silmi, kuid ta ei jõudnud mulle midagi öelda, sest klassi astus õpetaja. Isegi Adam oli klassis koha leidnud, mis asus minu pingist parajalt kaugel, et ta ei kuuleks, mida ma räägin. Märkasin, et pink minu taga, kus oleks pidanud istuma Luke, oli tühi. Ma ohkasin sügavalt, kuid keskendusin siis tunnile.
Kõik need tunnid venisid täiega, sest ma mõtlesin ainult Lukile, sest ta ei ilmunud ühtegi tundi.

Kell oli 9 õhtul, kui mu telefon helises. Võtsin aeglaselt taskust telefoni ja panin kõrva äärde, ilma, et oleksin vaadanud, kes hellab.
Mina: "Jaa?!"
Sarah: "Sau Aps, see olen mina Sarah, palun tule kiiresti Luki juurde, see on hädaolukord!"
Mina: "Sarah!? Mis juhtus?!"
Sarah: "Palun tule lihtsalt kiiresti!"
Mina: " Olen 10-ne mindi pärast kohal!"
Viskasin ruttu telefoni voodile ja võtsin kapist esimesed ette juhtuvad riided. Panin ennast riidesse ja ma ei jõudnud isegi uut meiki teha, sest mul olid tohutud süümepiinad, kui temaga midagi juhtunud on, olen mina süüdi. Seega tahtsin võimalikult kiiresti sinna saada.
Haarasin telo ja jooksin alla, ema õnneks jälle kodus polnud, nii et ei pidanud ma talle ka midagi seletama.

Kohale jõudes märkasin suurt rahvamassi, ilmselt korraldas Luke peo... Mõne hetke pärast nägin Saraht, kes ei öelnud midagi, vaid tiris mind endaga kaasa, trepist üles.
Sarah: "Anna andeks ma ei suutnud teda enam kontrollida, ta jõi liiga palju alkot..."
Mina: "Kus kurat ta on? Mis on juhtunud?!"
Ma olin juba täielikus hüsteerias, mu peast käisid läbi kõige hullemad stsenaariumid, mis temaga võis juhtunud olla.
Lõpuks näitas Sarah sõrmega ühe ukse poole. See oli Luki tuba.
Astusin vaikselt toa poole, samal ajal pisaraid ära pühkides. Nüüd lõpuks, kui ma Luki ukse ees seisin, tundsin, kuidas ma kardan vaadet, mis on suletud ukse taga...
Lõpuks ma avasin ukse.
"LUKE!?!" mööda mu põski voolasid alla suured krokodillipisarad.

Ma loodan, et teile meeldis see osa ja vabandan, et sellega läks suhteliselt kaua. Lihtsalt ma olen nagu 24/7 tööl.
Aitähh teile armsad lugejad! Musid teile! Ja kummardus kõigile vote-jatele! Te olete lihtsalt suurepärased, aga ma ootan veidike rohkem tagasisidet, et mul okeks motivatsiooni edasi kirjutada... Ja pange ikka VOTE ka! :)