Minu nimi on April Conner, olen 16-aastane tüdruk. Minu ema nimi on Haley Conner ning isa nimi on Jack Conner. Minu vanemad on lahutatud, sellepärast elan ma emaga kahekesi väikses suvilas, aga vaheajad veedan ma isa juures. Minu isa elab Mendlis, see on pisike külake mere ääres. Me elasime seal perega minu sünnist saati, ma käisin Mendli koolis ning mul on seal palju sõpru. Nüüd elan ma koos emaga Corni linnas, siin linnas teavad kõik kõiki, kuid mina ei tunne siit kedagi. Homme on mu esimene koolipäev uues kooli, see on ainuke kool siin linnas. Tõttöelda ma kardan, et ma ei leia sealt sõpru.
Mul on ka poiss Adam, ta elab Mendlis. Me kohtume harva, kuid räägime tihti facebookis ja skypis. Oleme koos olnud juba üle aasta. Ta on kena, lahke, hooliv, sõbralik ja väga romantiline. Ma igatsen teda tohutult, igatsen ka Kyliet. Ta on mu parim sõbranna esimesest klassist saati. Sügisvaheajaks lubasid sõbrad mulle peo korraldada, ootan juba vaheaega, et sõpradega kohtuda.
Täna on see päev, kui lähen esimest korda uude kooli. Ma ärkasin juba varakult, ema veel magas, sest tal oli olnud öine vahetus. Nimelt ta töötab arstina ja ta on väga harva öösiti kodus. Okei nüüd tagasi teema juurde. Kui olin hommikusöögi ära söönud, läksin kohe vannituppa lokke tegema. Kui lokid valmis, tegin ruttu meigi ja panin end riidesse. Ma mõtlesin tükk aega, mida selga panna. Lõpuks otsustasin teksade ja laia valge pluusi kasuks, siis võtsin koti ja tormasin ruttu uksest väja.
Kell oli juba peaaegu kaheksa, kui ma kooli jõudsin. Olin õnnelik, et hiljaks ei jäänud, sest mis mulje see oleks minust jätnud, kui oleksin juba esimesel päeval kooli hilinenud. Esimesel tunnil tundsin teiste pilke endal, ma muutusin närviliseks. Ma juba kujutlesin oma mõtteis ette, mida nad minust mõtlevad ja uskuge mind see ei olnud üldse meeldiv olukord. Kuid juba peale esimest tundi tulid mõned minu juurde ja küsisid mu nime ja tutvustasid ennast. See oli hea tunne, ma ei tundnud ennast enam nii võõrana ja ma sain isegi mõnesse tundi endale pinginaabri. Koolipäeva lõpus tundus mulle juba, et ma kuulungi sinna. Ma ei pidanud isegi üksi koju minema, vaid peaaegu terve klass saatis mind koduukseni. Mulle tundub, et see kool hakkab mulle meeldima...
Kodu uksest sisse astudes, tundsin ma pannkoogi lõhna ja juba järgmisel hetkel tormas ema köögist välja ja otse minu juurde. Ta kallistas mind meeleheitlikult nagu me poleks üksteist väga ammu näinud. Kui ta oli mind lõpuks lahti lasknud, küsis ta mult, kuidas esimene koolipäev oli. Ma rääkisin talle kõik ära mis juhtus, mida tundsin ja mõtlesin. Ema on mulle nagu sõbranna, temaga saab kõigest rääkida... Siis ta aga küsis, et kas ma koolis mõne hoti poisiga ka kohtusin, ma lihtsalt purskasin naerma, ma ei tea miks, aga tol hetkel tundus see küsimus nii koomiline. Minu naeru katkestas ema hüüe, talle olid meenunud pannkoogid ja ma sain jälle kõva kõhutäie naerda.
Kell oli juba seitse, olin just söömise lõpetanud, kui ema teatas, et tal on jälle öine vahetus, et ta peab nüüd minema hakkama. See on ainuke miinus emaga koos elamisel, ta on kogu aeg tööl, me ei näe üksteist põhimõtteliselt üldse. Juba hetk hiljem ta hüüdis tšau ja kiirustas uksest väja ning ma ei jõudnudki talle tsau tagasi öelda. Kuna õppida mul ei jäänud, otsustasin veidike telekat vaadata.
Jõudsin just diivanile istuda, kui kuulsin uksel koputust...
KAMU SEDANG MEMBACA
Topelt vale
Fiksi RemajaMinu nimi on April. Ma olen täiesti tavaline tüdruk... Vabandust. Olin. Kuni ma tegin oma elu suurima lolluse... Ma ei tea, kas see oli viga või ei... Ma elan valedes... Ma lihtsalt ei pääse välja sellest valederägastikust... Ma tahan rääkida sulle...