Topelt vale

Lähedane sõber?!

Vaatasime Lukega üksteisele ehmunult otsa, siis aga haaras Luke käärid minu kirjutuslaualt ja hakkas ukse poole liikuma. "Oota, sa ei saa üksi minna..." ütlesin ma arglikult Lukele. Ta ainult pööritas silmi ja avas ukse. Ma hüppasin ruttu voodist välja ja hiilisin koos temaga uksest välja. Me seadsime sammud alumisele korrusele, maja oli täiesti pime, mille tõttu lõin mitu korda oma väikese varba ära. Alumisele korrusele jõudes kuulsime, et kolistamine tuleb köögist. Me piilusime ettevaatlikult pimedasse kööki, näha oli kahte tumedat kogu. Kartlikult panin ma köögis tule põlema ja järsku vaatasid mulle kaks ehmunut näguu otsa.

"EMA?! Mida sa kodus teed? Ja kes see tüüp on?" küsisin ma emalt, kes oma juukseid sättis, et ma aru ei saaks, mis nende vahel toimus. "Hei tütreke! See on Indrek, minu väga hea sõber, ta tõi mu oma autoga koju..." üritas ema juhtunut eitada. "Ahha, et väga hea sõber? Te tundute tõesti väga lähedased SÕBRAD... Nii head sõbrad, et amelete keset ööd pimedas köögis?" muigasin ma, teades et ema ei oska ennast sellest välja vabandada. Ema jäi täiesti vait, ootamatult hakkas rääkima see mees, Indrek või kes iganes ta ka oli. "Hei, nii et sina oled, siis April, see imeline tüdruk, kellest su ema kogu aeg räägib..." ütleb Indrek naeratades. "Ju vist ja sina oled see Indrek, kellest mu ema pole kunagi mulle midagi rääkinud?" ütlesin ma pool naljaga. Siis märkas Indrek mu kõrvale ilmunud Luke "Ja sina oled see Aprili hooliv peika?" küsis Indrek sõbralikult Luke poole vaadates. "Jah mina olen see väga hea Aprili sõber..." muigas Luke mulle otsa vaadates. Tekkis pikk piinlik vaikus, mille Indrek lõpetas "Aga teate ma peaks minema hakkama, kell päris palju juba... Aga oli meeldiv kohtuda April ja ka sinu peikaga" ütles Indrek ja läks mu ema juurde ja tegi talle põse peale musi "Aga ma hakkan minema siis, tsau" ütles Indrek ja astus uksest välja. "Kuule April, ma lähen su tuppa, ootan sind seal kuni sa siin lõpetad." ütles Luke, mille peale ma noogutasin ja siis ta läks.

"Kui kaua te koos olete olnud?" küsisin emalt arglikult. "Ma ei tea, umbes pool aastat..." tunnistas ema üles. "Ja miks mina sellest midagi ei tea?" küsisin emalt pettunult. "Ma kartsin, et sa pettud minus ja sulle ei meeldi ta..." ütles ema. Ma läksin ta juurde ja kallistasin teda "Okei ma mõistan sind, aga palun räägi mulle edaspidi kõigest... Ma lähen nüüd magama, head ööd." ütlesin, mille peale ema vaid noogutas. Järsku meenus mulle esimene punkt mu nimekirjast "Emps, kas Luke võiks minu juurde kolida?" palusin ma ema, algul vaatas ta mind kas-sa-midagi-hullemat-küsida-ei-oska näoga, siis aga leebus ja ütles "No minu poolest võib, kui Luke'i isa lubab.". Ma jooksin ta juurde ja kallistasin teda ja siis jooksin uudist Lukele ütlema. Oma tuppa jõudes avastasin, et ta juba magab. Panin toas tule kustu ja pugesin talle kaissu. Ma imetlesin teda tükk aega enne kui  ise ka magama jäin.

Järgmine hommik kell 11.08

Avasin silmad ja vastasin enda kõrval lamavat Luke'i. Ta vaatas mind ja naeratas nii, et ta põselohud nähtavale ilmusid. "Hommikust mu ingel" ütles ta ja suudles mind. "Kuidas sa suudad seda?" tekkis mul küsimus. "Mida ma suudan?" ei saanud Luke aru. "Minuga koos olla. Sa ju tead, et ma olen määratud surmale, mitte miski ei saa mind päästa. Kuidas sa suudad pärast seda leina taluda?" seletasin ma talle. "Ma suudan seda, sest ma armastan sind  ja ma tahan iga hetke veeta sinuga. Ma ei tea, mis saab leinaga, ju ma pean üle elama." ütles Luke. "Kuule mu ema lubas sul sisse kolida" teatasin Lukele rõõmsalt. Ka Luke oli väga rõõmus ja tegi ettepaneku täna tema tähtsamatele asjadele järele minna, millega ma muidugi nõustusin. Pärast hommikusööki läksimegi tema poole asju tooma ja ülejäänud aja veetsime mu voodis lebotades.

Põhimõtteliselt veetsin ma terve nädala voodis mõnuledes, kuid siis tuli mul idee see tätoveering teha, mis oli mul juba ammu plaanis ja Luke viiski mu linna parima tätoveerija juurde. Lasin endale teha sellise tätoveeringu.

Olen nii rahul, et suutsin selle ära teha. Valu oli isegi talutav.  Isegi Luke imestas, kuidas ma tätoveerimise ajal naeratada suudan. Ta ütles mulle, et kui ma endale teise tätoka veel teen, siis laseb ta ka endale midagi teha. Hea kokkulepe ju, ma kindlasti kaalun seda...

Otsustasime veel enne koju minekut pargis jäätist süüa, seega seadsime sammud sinnapoole. Parki jõudes istusin pingile ja Luke läks meile jäätist tooma.

Juba pool tundi oli möödunud ja Luke'i polnud tagasi, ma muutusin aina närvilisemaks. Lõpuks otsustasin minna jäätisepoe juurde, et vaadata kuhu ta jäi. Poe ees nägingi teda. Ta rääkis mingi tibiga. Järgmisel hetkel nad kallistasid ja Luke tegi sellele tüdrukule põsemusi. Mu hinges oli ainult pettumus ja kurbus. Tundsin, kuidas ma tahtsin Lukest võimalikult kaugele pääseda. Seega hakkasin kiiresti kodu poole jooksma. Pisarad voolasid mööda mu põski, seda oli lihtsalt nii valus näha. Joostes kuulsin mitu korda oma telefoni helisemas, kuid ma isegi ei suvatsenud vaadata, kes see on. Ma lihtsalt jooksin. Korraga hakkas mul väga paha. Mul läks silme eest kõik mustaks ja järgmisel hetkel kukkusin ma kokku.

Loodan, et teile meeldis see osa. Mina igal juhul tänan teid lugejad, tänu teile olin ma vahepeal #10 teenfictionis. Mul on teile ka küsimus, et kas raamatul peaks olema õnnelik lõpp või on ka normaalne, kui tuleb kurb lõpp? Sooviksin teie arvamust sellel teemal... Loodan, et jõuan sellel nädalavahetusel veel vähemalt ühe osa kirjutada, nii et jääge ootele 😝😝😝 ja kommentaaridesse ootan ka kindlasti tagasisidet ja mõni vote ka halba ei tee. Aga ilusat nädalavahetust teile kallid lugejad!