Topelt vale

Mis siis kui tõde osutub valeks?

See ei saa olla mina, see peab olema lihtsalt keegi, kes on minuga väga sarnane... Ja mis haigusest see tüüp jahus?! Appi, ta nimi oli ju Luke! Adam ütles, et tema rööviski mu. Issand keda ma uskuma peaks?! Äkki peaksin politseisse minema... Jah seda ma teengi ja ma ei kavatse sellest Adamile teada anda.

Nii paningi ruttu välisriided selga ja jooksin uksest välja. Kurat. Jooksin kogemata suure hooga Adamile otsa. Adam vaatas mind üsna kurja näoga "Ja kuhu sa minemas olid?", vaatasin talle arglikult otsa ja vastasin "Ma kavatsesin randa minna, sest sul läks nii kaua aega...". Ta vaatas mind kahtlustavalt ja siis küsis "Kas sa valetad mulle praegu?". O-ooo.
Psss jaaaa käis mul peast läbi, kuid siis vastasin "Eiii, miks ma peaks sulle valetama, ma ju armastan sind." Adam naeratas ja ütles siis "Okei mu arm, sorri, et sind kahtlustasin... Tule, lähme nüüd tuppa ja sööme õhtust."
Läksimegi tuppa ja ta tegi meile vaimustava õhtusöögi. Siis ütles ta, et on nüüd nädal aega kodus. Mis mulle üldse ei meeldinud, sest ma ei saa, siis politseisse minna. Aga ju ma pean siis lihtsalt ootama...

See nädal oli nii imeline, iga päev tegime Adamiga midagi romantilist. Kuid ma polnud unustanud, et ma politseisse tahtsin minna ja nii ma tegingi. Kohe kui Adam oli kodust läinud, panin ennast riidesse ja kavatsesin uksest väljuda, kuid see oli lukus ja seest poolt ei saanud seda avada. Ju peab siis aknast minema. Kuid ka see idee ei õnnestunud, sest alumise korruse akendelt olid kõik lingid ära võetud. Issand, tundub, et ta ei taha mul lubada siit lahkuda... Aga ma ei kavatsegi alla anda! Läksin siis ülemisele korrusele ja avasin sealt akna. Appi see tundus tohutult kõrge, seega otsustasin, et võin paar päeva veel oodata, äkki tuleb hea idee, kuidas siit minema pääseda. Aga et aeg kiiremini läheks, otsustasin alumise korruse ära koristada.
Olin juba tükk aega koristanud, kui aeg oli jõudnud tulmuimejaga koristamiseni. Kuid selleni ma ei jõudnud, sest kui rullisin elutoas vaipa kokku, avastasin luugi, ronisin sisse, kuid siis jooksid järsku mul pildid, kuidas Adam mind vägisi luugist sisse vedas, silme eest läbi. Siis läks kõik mustaks ja ma kukkusin kokku.

Ärgates meenus mulle kõik, mu mälu oli tagasi. Ja kui avastasin kus ma olen, ronisin kiiresti keldrist välja ja jooksin ülemise korruse akna juurde, sest ma ei suutnud kauem seal majas olla. Avasin akna ja hüppasin. Õnneks maandusin enam-vähem õnnelikult, põrutasin ainult natuke kanda. Siis kui olin paar sekundit toibunud, jooksin täiskiirusel lähima suure teeni. Õnneks leidsin sealt kiiresti takso ja sõitsin sellega koju. Kodu ette jõudes meenus mulle, et mil pole millegagi taksojuhile tasuda, õnneks oli ema auto maja ees, järelikult oli ka tema kodus ja siis saab ta anda mille raha, millega tasuda. Ütlesingi taksojuhile, et ta ootaks, seat ma pean toast raha tooma.
Avasin aeglaselt välisukse, kohe leidsingi kolmed silmapaarid mind vahtimast, kõik vaatasid mind suu ammuli, kuid siis jooksis Luke minu juurde ja kallistas mind nii tugevalt, et ma ei saanud hingata. Kui ma kõhima hakkasin, lasi ta mu kallistusest lahti ja lihtsalt vaatas mind. Ma vaatasin team sinistesse silmadesse, mis olid lihtsalt jumalikud. Ootamatult kadus mul jälle pilt silme eest (seda on ikka väga tihti juhtuma hakanud). Mul oli silme eest must ja ainus mida kuulsin oli Lukei sosin "Sa saad hakkama, pea vastu..."