Topelt vale

Lõunasse (viimane osa)

April POV

Ma seisin voodi kõrval kui kivikuju kaart käes. Ma ei pannud isegi tähele kui Luke tuppa tuli, ta tuli mu selja taha ja suudles mu kaela, kui ta märkas mu olekut,  haaras ta ruttu mu näost ja suunas mind enda poole vaatama, püüdes mõista, mis minuga toimub. Lõpuks kui ta märkas kaarti mu käes haaras ta mult selle suhteliselt jõuliselt ära ja hakkas lugema. 

Kaardil oli kirjas:

"Hei, ilusat paranemist lilleke! Ma juba igatsen sind. Varsti oleme jälle koos ja siis ei suuda enam keegi sind mult ära võtta. Saa paremaks ja kogu jõudu, tulen sulle varsti järgi. - Sinu kallis A."

Samal hetkel kui ta kaarti luges täitusid mu silmad pisaratega, mu hirm oli teoks saanud... Adam ei jäta mind mitte kunagi rahule.

Järgmisel hetkel ilmus Luke'i silmadesse väga hirmuäratav pilk ja ta tormas mu kapi poole nagu segane. Ta haaras sealt kaks suurt spordikotti ja kaks seljakotti ning hakkas kiiruga enda ja minu asju nendesse kiiruga panema. Ma ei suutnud midagi öelda ega teha ma lihtsalt vajusin voodile istuma ja vaatasin, kuidas Luke kiirustades tegutses. 

Ta tuulas mööda mu kappe ja sahtleid, pakkis kaasa kõik hädavajalikud asjad ja dokumendid ning ravimid, mina istusin ikka kivistunult. Pärast seda nägin, kuidas ta paberi ja pliiatsi haaras ning hakkas kiiruga kirjutama.

Luke POV

Ma ei tea, mis mulle sisse läks, aga ma teadsin, et pean Aprili siit võimalikult kaugele saama, kuid ma ei saanud lahkuda ilma Aprili emale midagi ütlemata, sest ta läheks muidu murest hulluks. Seega kirjutasin:

"Ma väga sooviksin, et ma ei peaks sellist kirja kirjutama, aga ma pean Aprili siit eemale saama ja ohutusse paika viima, ma ei saa riskida sellega, et temaga midagi juhtub. Ta on mu elu. Loodan, et mõistate ja andestate ning saame mingi aeg tagasi tulla kui on ohutum. Ma ei saa öelda kuhu me läheme ja mis meil plaanis ning jätame ka telefonid igaks juhuks koju, aga ärge muretsege, me võtame teiega ühendust kui on sobiv hetk. Raha pärast ärge muretsege, mul on piisavalt kogutud ja uueks alguseks piisab ning kindlasti leiame ka mujalt arstid, kes aegajalt ta üle vaataksid. Ärge muretsege, ma hoolitsen Teie tütre eest ja luban teda kaitsta. - Austusega Luke"

Kiri valmis, aitasin Aprilile seljakoti selga  ja võtsin ise ülejäänud kotid ning kirja ja liikusime alla korrusele. Kirja jätsin köögilauale ja haarasin Aprili käest ning suunasin ta majast välja ja panin ta korralikult autosse. Ta oli ikka kui kivistunud ehmatusest, ta ei reageerinud millelegi.

Istusin ka autosse ja hakkasime sõitma, peatusin vaid korraks oma kodu juures.

"Babe, ma käin korraks seest läbi, võtan dokumendid ja raha ning siis sõidame edasi. Ja kohe kui ma väljun, siis palun lukusta seest poolt uksed ja ära mingil juhul välja tule ning kui mõni probleem siis lase signaali ja ma tulen kohe" ütlesin talle rahustuseks, lootes mingit vastust saada, kuid asjatult.

Hakkasin autost väljuma, kuid tundsin Aprili kätt oma randme ümber, ta vaatas mulle hirmunult otsa, kuid suudles siis mind. Pärast seda lahkusin autost ja käisin kiiruga tas ära ja võtsin kõik vajaliku. Auto juurde jõudes, tegi Aprl uksed lukust lahti ja me hakkasime sõitma.

April POV

Me olime sõitnud tunde ja tunde mööda maanteid lõuna poole. Ja iga tunniga mu hirm aina vähenes, sest iga tunniga olin ma temast kaugemal. Ma küll hakksin iga tunniga aina rohkem oma ema pärast muretsema, sest ta just sai ju oma tütre tagasi ja nüüd ma olen jälle läinud. Õnneks suutis Luke mind rahustada ja ma uskusin, et oma kirjaga suutis ta mu ema maha rahustada ja et mu ema mõistab, et nii on parem ja et Lukega on mul ohutum.

Me sõitsime mööda rannikut, kuulasime head muusikat ja nautisime ilusaid vaateid. Vahepeal peatusime, käisime söömas ja ujumas ning lihtsalt nautisime. Lõpuks tundsin, et ma naudin elu ja ma ei lase mulle antud teist võimalust mitte mingil juhul raisku. Ma tahan teha kõike seda, mida enne haigust ja muresid ei jõudnud veel teha ja tahan täita kõik oma unistused.

Me sõitsime mitu päeva kuni jõudsime poolsaarele, kust läksime praamile ning praamiga mingile väiksemale saarele. Tegemist oli armsa, kuid küllaltki väikse saarega... Luke oli sinna maja ostnud. Olgugi, et tegemist oli pisikese ja mitte just väga korras majaga, olin ma meeletult õnnelik selle maja üle, mis asjus järve kaldal. Sellel majal oli nii palju potentsiaali ja võtsin endale projektiks see oma maitse järgi korda teha.

Üsna kiirelt harjusime sealse eluga ära. Luke leidis tööd surfi ja sukeldumise konstruktorina ja mina otsustasin pisikeses baaris alustada, et näha kuhu elu viib. Võtsime umbes kuu pärast ühendust ka mu emaga uue telefoni teel. Ta ei olnud imekombel üldse pahane, lihtsalt kurb, et ta mind ei näe tükk aega, aga ta lubas külla tulla kui on turvaline. Seda sama lubas ka Ky. Oleme saarelt ka palju uusi tuttavaid leidnud ja kõik tunduvad nii toredad ja avatud.

Ma usun, et meid ootab ees imeline elu ja veel palju uut ja huvitavat ning saame lõpuks koos Lukega alustada päris oma elu.

LÕPP