Topelt vale

Ei mäleta

Kui ma ärkasin, ei näinud ma enda ümber midagi, sest nii pime oli. Ma ainult tundsin, kuidas mu pea valutab ja kuidas tugevalt seotud nöörid mu käsi ja jalgu hõõrusid.
OOTA MIS JUHTUS, MIKS MA SIIN OLEN, MIKS MA EI MÄLETA MIDAGI?!
Mul tekkis paanika, sest mulle ei meenunud isegi mu nimi, kuid järsku nägin kuidas uks avanes ja uksest tuli sisse maskiga isik. Anusin nuttes: "Palun lase mul minna, ma ei tea midagi... Palun ütle mulle, mis mu nimi on!" kuid maskis isik ei öelnud midagi. Ta lihtsalt väljus ja ei öelnud midagi. Kuulsin vaid kuidas ta ukse lukku keeras.
Mul oli külm ja kõht oli ka väga tühi, seega jäin nõrkusest magama.

Ärkasin üles ukse paugu peale. Minu poole tuli kiiruga mingi meesterahvas. "Palun ära puutu mind" ütlesin ma talle, mille peale ta mulle ütles "Heii, see olen mina, Adam, ma tulin sind päästma, sa vist ei mäleta mind, sest sa kukkusid ja lõid oma pea ära , aga isegi kui sa ei mäleta, siis sa võiksid teada, et me armastasime üksteist...".
Ma ei suutnud seda uskuda: "Kas me tõesti armastasime? Ma ei mäleta mitte midagi...".
Adam: "Oh kallike ära muretse, sa õpid mind uuesti armastama, ma võin oodata, kuid nüüd me peame kiirustama, sest muidu tuleb halb mees, kelle nimi on Luke, tagasi. Ma seon sind kiiresti lahti ja siis põgeneme."
Ma noogutasin ja lasin kutil mind lahti siduda ja siis jooksime kiiresti välja. Lasime tema autoga kiiresti jalga.  Nüüd kui ma vaatan Adami nägu valguse käes, siis tundub ta mulle kuidagi tuttav ja see maja tundub ka väga tuttav, millesse me hetkel astusime. Ütlesin seda ka Adamile: "Tead, see maja ja sina tundute väga tuttavad nagu ma oleks siin varem olnud...". Adam vastas: "Sa oledki siin olnud, me elame siin koos," Adam astub mulle väga lähedale ja ütleb "mul on üks idee, kuidas su mälu tagasi tuua." Vaatasin poisile uudishimulikult otsa ja siis ta lükkas mu vastu seina ja suudles mind väga agressiivselt ja jõuliselt. Ta võttis mult tagi seljast, samal ajal mind ikka suudeldes. Nüüd suunas ta mind juba magamistuppa. Voodini jõudes lükkas ta mu voodile pikali ja võttis oma särgi ära ja edasi teate isegi mis juhtus...

Hommikul ärgates olin ma üksi, järsku tuli mul see deja vu tunne ja mu silme ette tuli pilt, kuidas Adam mind vägisi voodisse tiris, appi see oli vist mingi meenutus ajast, mida ma ei mäleta... Eii see ei saa olla tõsi, Adam päästis mu ja me armastame üksteist... Ilmselt oli see mingi halb unenägu ja seda sündmust pole toimunud.
Nüüd astus tuppa Adam hommikusöök käes, ta nägi nii armas välja. Ta andis selle mulle voodisse, siis suudles mind ja ütles, et ta käib paar tundi ära ja nii ta läks.

Panin teleka tööle ja hakkasin hommikust sööma, järsku näidati uudistes minu pilti. Oota mida?! Siis hakkas rääkima mingi meesterahvas, ta tundus mulle üli tuttav. Ta kõne oli selline: "Ma tõesti palun teid, aidake leida minu elu armastus, ta läks kaduma kaks päeva tagasi, ta on haige ja ma olen murest hullumas. Kui te midagi teate andke teada numbril 5******* kasvõi pisike infokilluke võib  meid aidata. Mina olen Luke ja tänan teid juba ette, kes oskavad infot selle neiu kohta anda."
Appi, mis ma just kuulsin?! See ei saa ju tõde olla.