Zack on selline isiksus, kellega ei tohiks jamad isegi siis kui sa tead, et sa oled tugevam.
" Kui sa teed sohki, võin ka mina sohki teha " lausus Zack.
"Sohki ?" küsisin ma.
Aga nii kui ma küsisin seda oli Zack mu majast kadunud.
Shane'il peab ikka julgust olema, et saadab oma liitlasi minu järele.
Avasin oma kodu ukse ja läksin linna poole.
Mul on kombeks käia mööda majade vahesid ehk siis varjulistes kohtades.
Ma pole väga päeva inimene.
Minu puhul ei saaks kasutada sõna inimene.
Keerasin kõrge korter maja taha.
Tajusin midagi väga veidrat.
See polnud loom, inimene ega Shane'i liitlased.
Mis see oli ?
Ükskõik mis see oli, aga see oli tugevam kui mina. Ning ta tajus ka mind.
Mida lähemale mulle ta jõudis seda nõrgemaks ma muutusin.
Asi läks nii kaugele, et olin juba põlvili maas.
Haarasin oma peast kinni. Üritades blokeerida tolle asjanduse jõudu.
Tundsin kuidas keegi haaras minust tagant kinni.
"Tule nüüd!" see oli Zack.
Me jooksime kaugele eemale.
Vaatasin Zack'ile otsa "Amm sa võid minust nüüd lahti lasta" ütlesin ma ning põrnitsesin ta süsi mustasid silmi mis peagi olid jälle pruunid.
Zack lasi mind lahti ja hakkas kukalt sügama.
"Sellepärast te siin oletegi ?" küsisin ma.
Zack vaatas ringi ning pomises vaikselt "mhmh..".
"Ma ei vaja teie abi",ütlesin ma pahuralt.
"Näha oli jah" nähvas Zack vastu ning naeris omaette.
"Ma oskan enda eest ise seista.." ütlesin ma pahuralt.
Zack ainult noogutas ebakindlalt.
"Ma just ütlesin et --" hakkasin ma ütlema. " Kuule Violet, lihtsalt aksepteeri fakti et kui mind poleks olnud oleks sinuga köögas" ütles ta vahele segades juba vaikselt närvi minnes.
Pööritasin silmi ja hakkasin eemale kõndima.
Zack haaras mu randmest.
"Kuhu sa lähed endaarust ?" küsis ta.
"Eeh..sinna kuhu ma alguses minema pidin" ütlesin ma ükskõikselt.
"Nad teavad kust sind leida.." ütles Zack vaikselt.
"Sa ei tohi siia jääda.." lisas ta.
Ma olin segaduses.
"Mida nad minust tahavad ?" küsisin ma.
Zack kehitas õlgu.
Ta käsi ümber mu randme hakkas õhetama ning ta kähku eemaldas selle.
Vaatasin oma rannet. Seal olid põletus haavad.
Pöörasin pilgu Zack'i poole kes ainult naeratas kavalalt.
"Sa tahad kakelda või ?" küsisin ma.
"Miks ka mitte " vastas ta ja keeras pea veidi viltu.
"Oke mulle aitab sellest jamast. Ma läheb nüüd" ütlesin ma ning hakkasin jälle eemale kõndima.
" Sa tuled kaasa minuga " ütles ta.
Pöörasin ümber ja vaatasin teda mõtlikult.
"Kui sa üritad midagi, siis tea et see ei õnnestu, sa oled liiga nõrk. See olevus võttis sult energiat" lausus ta.
"Aga kui ei tule " küsisin ma ning naeratasin.
Ta võttis taskust Ioliidi kivi.
Mille peale ma jäin hämmingusse kuna selle kiviga võiks silmapilguta tappa minusuguste võimetega olevused.
"Olgu.. Näita teed" ütlesin ma samal ajal neelates.
Zack hakkas naerma ning hakkas astuma.
