Mul lendas kivi südamlet Zack'i nähes.
Ma läksin tema poole ja laususin sosinal "See mees on hull!"
Zack naeris mu üle. "Mis sa naerad!" Küsisin ma kurjalt.
"Kas ta on su sõber?" Küsis Noah.
Ma vaatasin üle õla Noah'i poole.
"Ma ei ütleks just nii.." vastasin talle.
Zack pööritas silmi.
"Miks sa nii kaugel varjupaigast oled ?" Küsis Zack.
Näitasin näpuga Noah'i peale. "Tema süü" ütlesin ma." Eeldan et varjupaik asub seal ?" Laususin ning kõndisin sinna poole kust Zack tuli.
Zack vaatas mulle järgi. "Mis su peaga juhtus ?" Küsis ta.
Noah ehmus Zack'i küsimuse peale ning hakkas paanitsedes pomisema.
"Õhtu..valvurid.." ütlesin ma.
"Ah ?" Ütles Zack norivalt.
"Vahetpole.. lähme tagasi lihtsalt" ütlesin ma ning kõndides edasi.
"No olgu" ütles Zack ja järgnes mulle.
"Aga mina!" Karjus Noah.
Zack vaatas Noah'i poole ning siis minu poole lootes minult vastust saada. Mina aga kõndisin edasi ja ei teinud välja.
Zack ohkas ja sügas kukalt.
"Kas ma pean sind tassima või ?" Küsis Zack.
Noah raputas pead. "Vaata, et maha ei jää siis" lausus Zack.
'Ausalt me viime inimese varjupaika ?' Mõtlesin omaette.
Kõndisime vaikuses. Zack ees ja meie järgi.
Kuulasin ümbruses toimuvat.
'Nii rahulik'
Kuni järsku ehmatas mind Noah'i vingumine.
"Appi ! Kaua me juba kõndinud oleme !? Ma suren juba!" lausus ta ärritunult ning istus maha.
Zack keeras ringi ning vaatas minu poole kurja pilguga.
"Pole minu süü" ütlesin ning vaatasin kähku eemale.
"5 minutit" ütles Zack.
"Aa.." ütles Noah rahulikult.
Noah tõusis püsti ning vaatas Zack'i.
Nende vahel oli veider aura.
Ma vaatasin nende poole.
"Poisid ma mõistan, et armastus esimesest silmapilgust on kaunis ja nii edasi, aga ma tahaks tagasi koju jõuda" laususin ma ning kõndisin edasi.
Zack'i pilk muutus kui ütlesin sõna 'koju'. Ta oli õnnelik, et kutsun seda kohta oma koduks.
Metsa alune oli muutumas uduseks.
Jahe õrn tuul puhus puude vahelt.
Teavas muutus tumedaks.
Zack kõndis mu ees ning vaatas ringi.
"Oled sa kindel, et sa tead kuhu minema peab ?" Ütlesin ma.
Zack vaatas üle õla mind ning naeratas.
"See küll ei vastanud mu küsimusele.." laususin ma silmi pööritades.
Zack jäi äkitselt seisma ja ma kõndisin talle sisse.
"Ma tean kuidas me tagasi saame" lausus ta tõsiselt.
"Vabanda, aga see ei tundu nii.. me oleme tunde juba kõndinud.." ütlesin ma talle kurjalt.
Zack pööras minu poole ja haaras mu randmetest.
"Kui meil poleks inimene kaasas oleks me juba ammu tagasi!" Ütles ta vihaselt ning puuris oma silmadega minu silmi.
"Ah see on minu süü !?" Ütlesin urisevalt vastu.
"Sina leidsid ta !" Nähvas Zack vastu.
"Sellepärast, et ma kuulsin kedagi ! Ega mina ei teadnud et ta nii kaugel on !" Karjusin talle vastu.
Noah astus paar sammu tagasi ja vaatas kuidas me vaidleme.
Zack oli väga vihane. Ta näoilme juba näitas, et ta tahaks mind mõrvata.
Aga ma ei andnud järgi vaid andsin talle sama käitumise vastu.
"K..kuulge.. kas te koguaeg olete alguses head üksteise vastu ning siis lõpuks ikkagi vihkate üksteist ?" Küsis vaikselt Noah.
Me mõlemad vaatasime Noah poole.
"Pole minu süü et mõned ei suuda oma viha sees hoida.." pomisesin vaikselt.
Zack vaatas minu poole. Veel kurjema pilguga.
"Räägid sina, kes kavatses kord kõik isiksused, kes teda aitasid kui sul abi oli vaja ära tappa !" Karjus Zack kohe vastu.
Mu näoilme muutus korraks. Zack sorkis mu minevikus. Julge samm.
Ma surusin Zack'i vastu puud.
"See oli minevikus !" Ütlesin talle.
Zack vahetas meie asendid sekundiga.
Järgmine hetk olin mina vastu puud surutud.
"Ometigi sa seda plaanisid.. ja nüüd kaotasimegi kellegi !" Ütles ta mulle.
Teine osa sellest lausest väga lõi mind.
Ma tõmbasin oma randmed ta käte vahelt ära. Vaatasin teda veidi solvunud ja vihase pilguga.
Zack hakkad järgi mõtlema mis ta ütles just. Ta näoilme muutus koheselt.
"Violet.." ütles ta vaikselt maha vaadates. Ta kahetses.
"Ei.. sul on õigus.. see oligi minu süü" ütlesin ma aksepteerides fakti et Avia suri minu pärast.
Ma lükkasin Zack'i enda juurest ürnalt eemale, et temast mööda minna.
Zack asetas oma käe vastu puud ja vaatad endiselt maha.
Ma ei ole solvunjd või kuri et Zack seda ütles.. lihtsalt paistab et kui keegi teine seda ütleb teeb see veel rohkem haiget...
Ma kõndisin veidi eemale ja vajusin mõttesse.
Kuidas ma suutsin selleks korraks hetkeks unustada Avia ja lubaduse mis Nicole'le lubasin. Ning Ollie keda nägema pean, et öelda talle oma otsus.
"Ee kas me peame sinna minema ?" Lausus Noah näidates näpuga kaguel olevale tulele.
"Jah sinna !" Ütles Zack kergendunult.
Ma ei pööranud tähelepanu neile. Ma olin liiga sügaval mõtetes.
Noah haaras oma koti maast ja pani selle endale selga.
"Violet " lausus Noah.
Zack vaatas ka minu poole.
"Violet ?" Lausus Noah uuesti.
"Violet !?" Hüüdis Zack.
Ma vaatasin nende poole.
"Me oleme kohal.." lausus Zack vaikselt.
"Olgu.." ütlesin vaikselt ning sammusin varjupaiga poole.
Kuu valgus paistis läbi puude.
Õues oli jahe. Udu muutus paksemaks.
