Nicole vaatas mulle veidralt otsa, kuna ta mäletanud millest me rääkisime.
"Violet, vabanda.. mu taju justkui kadus just.." lausus ta ning vaatas maha.
"Pole hullu " vastasin.
Toa uksest astus sisse Ella.
"Nicole? Violet?" Küsis ta segaduses.
Ma tõusin püsti ja kõndisin ukse poole.
Ella haaras mu käest."Su silmad.." lausus ta nähes helesiniseid silmi.
Pilgutasin silmi ja need oli tagasi normaalsed.
Ma pöörasin oma pilgu Ella poole ja laususin "Mis nendega on?" Enesekindlalt.
"Aa.. ei ma vist nägin valesti.." lausus ta lastes mu käe lahti.
"Hea küll" ütlesin just enne uksest välja minemist.
Loodetavasti ta jäi uskuma, et ta nägi valesti.
Ella läks Nicole poole.
"Millest te rääkisite ?" Lausus uudishimulikult Ella.
"Me rääkisime..aa ma ei teagi..ma unustasin.." lausus alguses enesekindlalt ja lõpus segaduses Nicole.
"Veider" lisas Nicole ning tõusis püsti ja kõndis Avia poole.
Ella silmitses ust, kus ma veidi aega tagasi väljusin.
Ma istusin peamaja ees olevale pingile ja sulgesin silmad.
Tunnen kuidas keha muutub pärismaailmas raskeks ja tuimaks.
'Juba tagasi' lausus Ollie.
Ma vaatasin tema poole.
'Tegid otsuse ?' Pani ta oma käe mu õlale.
'Tegin.' Laususin ma kindlalt.
Ollie pilk muutus rõõmsaks. Ta silmad muutusid süsimustaks ja ta naeratas.
'Milleks on ?' Küsis ta.
"Violet?" Torkas Zack mind.
Ma vaatasin ringi. Ollie oli läinud.
"Violeeeet?" Pani Zack oma käed mu õlgadele ja hakkas raputama.
"Mida ?!" Ütlesin ma paguralt silmad kinni.
"Mis ajast sa nii kõva magaja oled ?" Lausus ta ning eemaldas oma käed mu õlgadelt.
"Kas sul oli asja ka ?" Küsisin ma.
"Tegelt oli küll " lausus ta ning vaatas mulle otsa.
Ma avasin ühe silma ja vaatasin teda huviga.
"Kurda" laususin ning sulgesin silma.
"Mis Ollie'st sai " küsis ta vaikselt.
"Midagi" vastasin ma.
"Kas sa suhtled temaga ?" Lausus Zack.
Ma avasin mõlemad oma silmad kähku ja vaatasin teda.
"Ta on surnud Zack. Kuidas ma suhtlen surnud inimesega ?" Ütlesin pahuralt.
Zack lähenes mu näole.
"Ma nüüd ei kasutaks sõna inimene" sosistas ta. Zack'i näole tuli tobe naeratus.
Ma tõukasin ta eemale.
Zack naeris vaikselt. Ma vaatasin teda kurja pilguga.
"Igatahes. Kas sa suhtled temaga ?" Ta näoilme muutus öeldes seda.
"Nagu ma juba ütlesin ta on S U R N U D" ütlesin rõhutades sõna 'surnud'
Zack vaatas mind ükskõikselt.
Ta rohekad pruunikad silmad justkui oleks mind läbi näinud.
"Lõpeta" laususin ma.
Ta ei kuulanud ning jätkas.
Ma pööritasin silmi ning tõusin püsti.
Zack haaras mu käest ja tõmbas mind tema poole. Ta tõusis püsti ja lähenes mu näole.
"Ma pole loll" ütles ta ükskõikselt.
"Nii et ära kohtle mind nagu ma oleks" lisas ta ning vaatas mind oma pahura näoilmega.
Ma ei pilgutanud silmagi, vaid jälgisin teda.
Ta pomises ja lasi mu käest lahti ning läks peamajja sisse.
'Miks sa pead nii palju nuhkima. Ma üritan head teha' laususin omaette.
Ma kõndisin veidi ringi väikeste majade vahel.
"Ma pole ju metsa inimene.. suures linnas oli ikka palju kergem. Inimesed ei tea, kes sa oled või mis sa oled"pomisesin omaette.
Ma vajusin istuli vastu kiviseina ja sulgesin silmad.
Ma üritasin keskenduda vaikusele, aga see ei õnnestunud.
Mu seest tuli automaatselt vaikne urisev heli.
Ma tõusin püsti ja hakkasin metsa sügavustesse minema, kui korraga kuulsin tagant "Hei Violet!".
Ma vaatasin üle õla. See oli Tyler.
"Kuhu minek ?" Lausus ta tõsiselt.
"Kuhugi vaiksemasse kohta!" Ütlesin kurjalt ning kõndisin edasi.
"Tõeline õelus... kohe näha et Ollie õde.." pomises Tyler omaette.
"Ma kuulsin seda!" Karjusin talle, ise edasi kõndides.
Ta kähku puges maja taha nagu ta poleks olnudki seal..
'Lõpuks ometi rahu ja vaikus' mõtlesin omaette.
Ma olin suhteliselt eemal majadest.
Ere päike paistis puudevahelt.
Mets oli küll suhteliselt pime aga mõni üksik päikse kiir paistis.
Ma istusin seljaga vastu puud ja sulgesin silmad.
Tundsin oma hinge lahkumas.
Ma kuulsin kaugustes hingeldamist.
Mu hing oli plaksti kehas tagasi.
"No mida on!" Ütlesin pahuralt.
Vaatasin ringi aga kedagi ei näinud.
Keskendusin kuulamisele.
Seal see hingeldamine oligi.
See oli suhtleiselt eemal. Ma tõusin püsti ja hakkasin hingeldamise poole kõndima.
