Metsarada oli pime ja kõhe.
Aga pimedad metsad polnud mulle hirmuks.
Vaatasin ümberringi. Kõik oli nii vaikne. Kuulda oli ainult veepiiskasid langemas ja linde siristamas.
Õhus oli tunda vihma lõhna.
Torm.
Oli ainuke asi mu mõtetes.
Ei läinud kaua kui oli kuulda ka müristamist.
"Kas torm peab algama just siis kui ma ei tea kus ma olen ?" pomisesin omaette.
Metsa alune muutus uduseks.
Kuulda oli ka peale saju ka puude kiikumist.
Sügavamal metsas oli mingi kummaline valgus mis vilkus.
Ma jäin mõtlikuks ja läksin selle valguse poole.
Mul polnud midagi kaotada.
Valgus kadus ootamatult.
Veidi eemal paistis mingi kuju.
Ma kõndisin tolle kuju juurde.
See oli pootud inimene..
"Mis siin toimub?" küsisin omaette.
Ma haarasin tolle inimese käe, ning sulgesin silmad.
Ma kuulsin karjeid. Ma tundsin valu.
Tal olid võimed..teatud võimed mida omasid vähesed.
Avasin kähku silmad. Vaatasin surnule otsa.
Mind vaevas korraks väike hirm.
Tunne mida ma pole tundnud aastaid.
"Jookse.." ütles keegi vaikselt.
Aga kes?
Eemalt oli näha kuidas kaks inimest kõnnivad minu poole.
Ma ei riskinud ja jooksin.
