"Avia!"hüüdsin ma nähes too mõõga taolist asja läbi tema alakõhu.
Noor tüdruk, kellel polnud kedagi.
Tüdruk, kes alati oli energiline ja rõõmus vahest ka tüütu..
Tüdruk, kellel oli veel elu ees..
Lamab nüüd meie ees.. elutult.
Ta kehas polnud enam ainsatki märku elust.
Ella hoidis Aviat oma haardes.
Shane, Nicole ja Zack seisid ta ümber.
Sõdalased, kes jäid ellu veresaunas vaatasid kõik nüüd taeva poole.
Mu keha hakkas värisema. Reaalsus lõi mind.
Ma nägin tüdrukut maas surnuna, kes üritas koguaeg mind postiivseks muuta, et ma oleks õnnelik.
Ma tundsin.. kurbust.. mis polnud tuttav tunne.
Ta kõnnib praegu tunnelis mis viib ta üksikusse maailmasse. Kust tagasi tulevad üksikud..
"Avia.." sosistasin ma. Vaadates maha.
Zack vaatas minu poole.
Üksik pisar langemas mööda mu põske.
Ma vaatasin teiste poole. Nad nägid mind mu nõrgemas olekus..
Ma ei suutnud.. ma jooksin sügavale metsa.
"Zack.. mine talle järgi.. me viime Avia sisse.." lausus Shane.
Zack noogutas. Ning jooksis mulle järgi.
Ma jäin pidama ja istusin põlvili maha. Asetasin oma käe kõrile ning tunnetasin neid haavu kui Ollie kägistas mind.
Zack asetas oma käe mu õlale.
Ma ehmusin ning tõusin püsti. Seljaga tema poole.
"Mida sa tahad ?" Laususin ma, üritades jätta tugevat muljet.
"Ma nägin.." lausus ta masendunult.
"Mida..?" Ütlesin ma tagasi hoides pisaraid.
"Sul on tunded sees.." ütles ta.
Ma olen see ükskõikne tüdruk. Või noh olin.. ma ei tea.. tunded pole kunagi minu teema olnud. Aga reaalsus lõi mind päris kõvasti.
"Vaata mind" lisas ta.
Ma ei teinud välja.
Ta kõndis mu ette.. ma pöörasin talle selja.
"Sa ei pea varjama oma emotsioone" lausus ta rahulikult.
"See on.. poleks kunagi arvanud, et ütlen seda, aga see on.. inimlik" lisas ta.
Zack kõndis taas mu ette ning ma pöörasin talle selja.
"Me ei saa nii igavesti teha" lausus ta ärevalt.
"Jah! Okei!" Ütlesin ma ning pöörasin ümber.
Ta vaatas mulle sügavalt silma.
"Ütle seda.." laususin ma vesiste silmadega.
"Ütlen mida?" Ütles ta rahulikult.
"Et ma olen nõrk! Et ma lasin oma tunnetel esimeseks tulla! Et Avia surm on..minu..süü.." lausin ma ärvelt.
"Sa pole nõrk.. Emotsioonide esile toomine ei ole nõrkus... ja Avia surm..polnud sinu süü.." lausus ta.
"Muidugi et oli!" Tõukasin Zack'i
"Ma oleksin pidanud laskma Ollie'l ennast tappa!" Lisasin ma.
Zack astus sammu minu poole..
"Kõik saab korda.." ütles ta vaikselt.
"See ei saa korda! Ollie viis Avia endaga kaasa! Ta võttis Avia'lt elu!" Vehkisin ma kätega.
Zack haaras mu kätest.
"Kuula mind!" Karjus Zack.
"Kõik saab korda.." lausus ta nüüd rahulikumalt.
Need sõnad tegid mulle veel rohkem haiget.
Ma ei teadnud mis toimub.. ma olen emotsionaalne.. mis toimub?
Ma vaatasin Zack'i ning langesin taas põlvedele. Zack istus mu ette.
"Mine.." ütlesin ma.
"Kuhu..?" Küsis Zack.
"Jäta hüvasti Avia'ga.." laususin ma.
Zack nägi mu silmis valu ja süü tunnet.
Ta kallistas mind tugevalt.
"See polnud sinu süü" sosistas ta.
Ta lasi minust lahti.
"Lähme.." ütles ta.
Ma noogutasin.
Me kõndisime vaikselt tagasi.
"Violet?" Ütles Zack kui märkas et jäin seisma.
Ma asetasin oma käe kaelale.
Pilt ees hakkas kõikuma.
"Sa vist kasutasid liiga palju oma võimeid..." lausus Zack.
Ma ei suutnud tasakaalu hoida..
"Violet!" Hüüdis Zack püüdes mind langemast.
Udune mets.. taas..
Ma olen jälle enda peas...
'Oi tervitus' lausus Ollie kes seisis vastu puud.
Ma vaatasin talle tükk aega otsa.
'Sa oled nii emotsionaalne' lausus ta ning naeratas.
'Avia..' laususin ma.
'Aa tema? Sa poleks vist arvanudki, et ma tema valin ?' Naeris Ollie.
'Vaene tüdruk. Terve elu oli tal veel ees' mõnitas Ollie.
Ma vaatasin talle vihaselt otsa.
'Ära vaata nii..' lausus ta ning asetas oma käe mu näole.
'Vaheta ennast Avia vastu...' lausus Ollie.
'Huh?' Pomisesin ma.
'Ma tahaks siiski oma õega olla' naeratas ta.
Ollie haaras mu käest.. tundsin päris maailmas kuidas mu hing lahkub.
Ollie lasi mu käest lahti ja mu hing vajus tagasi..
'Kuidas jääb?' Lausus Ollie..
"Ma luban sul mõelda.." lisas ta ning naeratas.
