Olime umbes 5 minutit jooksnud.
Noah jäi seisma.
Ma ahmisin õhku.
"Pääsesime" lausus Noah ja vaatas minu poole.
"Pääsesime ? Kelle eest me jookseme ?" Küsisin hingeldades.
"Õhtu valvurite eest.." ütles ta sügavalt silma vaadates.
"Õhtu mis asjade eest ?!" Ütlesin pahuralt lolli näoga otsa vaadates.
"Valvurite.." sõnas Noah tõsiselt.
Esimest korda kuulen.
Ma raputasin pead. "Meeldiv tutvuda aga ma pean nüüd küll minema " laususin ma.
Ma vaatasin ringi. "Aga kus me oleme ?" Küsisin vaikselt ja pettunult.
Noah kehitas õlgu ja istus maha.
'Milline võimatu isik ausalt.
Mul on vaja tähtsamaid asju teha kui sinuga siin rääkida. Ma pean tooma lähedase surmast tagasi, aga mind peatab INIMENE ?!' laususin enda peas.
"Violet.." ütles Noah.
Ma vaatasin tema poole küsivalt.
"Miks sa siin metsas oled ?" Küsis ta.
Ma ei saa teda nüüd ära hirmutada..
Ma ohkasin. "Ma.." hakkasin lauset ütlema kui Noah tõusis püsti ja vaatas suurte silmadega mu seljataha.
Ma ehmusin tema pilgust.
"Mis..?" Küsisin vaikselt.
"Õ...õhtu v..valvur.." sosistas ta.
Ma pöörasin aeglaselt ümber ja too asi ründas mind.
Ma olin maha surutud.
"Noah! Jookse!" Karjusin ma talle.
Noah vaatas mind ebakindlalt.
Mu silmad muutusid süsimustaks.
"Mine!" Karjusin nüüd juba vähe uriseva häälega.
Noah ehmus ja jooksis ära.
Ma pöörasin pilgu nüüd sellele nii öelda 'õhtu valvurile'
Ta keh oli üleni verega kaetud ning minust oli ta vähemalt 5 korda suurem.
"Mis asi sa oled..?" Ütlesin vaikselt üritades teda maha saada.
Ma pole kunagi kuulnud sellisest asjast.
Ma tõukasin kogust jõust olendi eemale. Tõusin püsti ja naersin õelalt.
Käsi hakkas tõmblema. Maa hakkas värisema. Sulgesin silmad ja siis avasin need. Olend põles.. surnuks..
Kui ta üldse elas.
Ma jooksin samasse suunda kuhu Noah.
Eemal valgemas metsa osas nägin Noah't puu taga istumas.
Ma kõndisin tema juurde.
Ta värises.
Ma vaatasin teda kahtlaselt.
"Noah..?" Ütlesin ma talle lähenedes.
Noah vaatas mind ehmunult.
Nüüd läheb raskeks seletamiseks.
Ma ohkasin.
"Kas sa nägid seda olevust ?!" Küsis ta püsti tõustes.
Ma olin segaduses. Kuna ma arvasin et asi oli minus.
"Ta oli sinust tuhat korda suurem" lisas ta mulle sügavalt silma vaadates.
"Oli, aga ma nüüd tõesti lähen" ütlesin ning vaatasin teda kummalise pilguga.
Ma valisin suuna ja asusin teele.
"Hei! Oota!" Hüüdis ta ning jooksis mul sabas.
'Kas ta tõesti tuleb mulle järgi' ütlesin enda ette.
Noah on väga tüütu..
Ma vaatasin tema poole. Ta jooksis nägu naerul minu poole.
"Kahekesi saame paremini ellujääda" lausus ta ning asetas oma käe mu õlale.
Ma ignoreerisin teda ja kõndisin edasi.
Vaikus oli hea. Me ei vahetanud ühtegi sõna. Kuni..
"Violet..!?" Ütles ta paanikas.
Ma pöörasin ümber ja vaatasin teda küsivalt. Ta näitas näpuga maha.
Märkasin ta ees olevat mürk madu, kes parasjagu nägi Naoh'it nagu vaenlast.
'Sa teed mulle teene madu..'
"Kas sa astusid talle peale või midagi ?" Küsisin ükskõikselt.
"Ei. Muidugi mitte!" Hüüdis ta.
Madu roomas tema poole ning sisises.
Noah karjatas.
Ma haarasin ussi sabast ja lennutasin ta eemale. "Palun" ütlesin ma ning jätkasin teekonda.
"Sa oled väga julge Violet" ütles Noah taas naeratades.
"Mis sa arvad.. äkki me peaksime paljunema ?" Küsis ta uhkelt.
Ma jäin seisma. Mu näost oki bäha piinlikust ja viha.
'kust sinu sugused tulevad ?!' Ärritusin peas.
Ma pöörasin ringi ja kõndisin tema poole. "Ütle korra veel midagi sellist ja ma jätkan teed üksi" laususin ähvardavalt.
Noah neelas närviliselt.
"Loodetavasti ta ei taha osaleda.." lausus Noah ja näitas näpuga mu selja taha.
Deja vu. Nüüd mind jookstakse kohe pikali.
Ma olin tüdinenud. Ma pöörasin ringi.
"Küll sellel mehel on julgust" ütles tuttav hääl ja tuttav isik. Endal naeratus näos. Zack.
