Ma kõnnin varjudes.
Ma elan varjus.
Korrutasin endale peas.
"Violet" ütles keegi.
Ma arvasin et oma peas olen ma üksi, aga..
Vaatasin ringi ma ei näinud kedagi.
Ühtäkki oli mu ees too naine autost.
"Sa ei kõnni varjus. Sa kõnnid varju taga " ütles see naine.
Vaatasin naisele mõtlikult otsa.
Naine naeris.
"Kohtusime taas. Ainult et sinu peas " ütles see naine.
"Ei no, nüüd tean et löön kellegi out'i et nendega juttu rääkida" ütlesin ma pahuralt.
"Vägivallata saab ka" lisasin ma sosistades.
"Huumorisoon sul endiselt on " ütled naine kelle näole ilmus väike naeratus.
"Tuletagi meelde kes sa olid ?"ütlesin õelalt.
Naine ei vastanud tollele küsimusele.
Naisel läksid silmad üleni mustaks. Ta silmades polnud rohkem ühtegi värvi peale musta.
Tõstsin selle peale ainult ühte kulmu.
"Sa tapsid meie liidri.." ütles see naine..
Olin segaduses.
"Oma lihase venna.." lisas naine.
"Ta vääris seda.." ütlesin ma ilma ühegi emotsioonita.
Naine astus mulle lähemale.
"Ma ei saa sulle praegu otsa peale teha, aga küll ma su hävitan" ütles naine vaikselt.
Ma puhkesin naerma ja haarasin naise kõrist " Kes keda hävitab ?"
Kõik kadus..
Ma olen teadvusele tulemas..
Avasin silmad. Ma lamasin keset mingisugust põldu. Tõusin püsti ja vaatasib ringi.
Ta julges ainult mu peas minuga rääkida..
Ütlesin omaette ja naeratasin.
Mu arm õlal oli nüüd süsi must.
Valisin tagasi minekuks metsaraja. Probleem on selles et ma ei tea kuhu ma minema pean..
