Ma ju teadsin et ma olen võimeline kaitsma ennast.
Ning pilgutamata nad tappa.
Aga miski minus.. Ei olnud selles kindel..
Ma jooksin nii kiiresti kui sain.
Kui aus olla siis jooksen üsna kiiresti.
Mets muutus korraks valgeks ning siis käis kohutav mürin.
Väljas oli tõeline torm.
Kui olin piisavalt kaugel jäin ühe puu taga seisma ja tõmbasin hinge.
Kuulsin okste praksumist.
Vaatasin puu tagant välja, kuid ei näinud kedagi.
Vajusin istuli ning vaatasin ringi.
Mu ette ilmus valge kogu.
Koheselt muutus see kogu inimkujuks.
"Arvasid, et põgenesid?" küsis inimkujuks muutunud blondi peaga mees.
"Muidugi mitte" laususin pahuralt vastu.
Mees hakkas naerma.
Mees ulatas mulle oma käe ning lausus "Mul hakkab kahju kui sa maas istud". Ise naeratades.
Ma tõusin püsti ilma tema kätt võtmast.
"Hea küll.." lausus ta ning pööritas silmi.
'Hirm' mu sees lõppes.
Ma olin enesekindel taas.
"Mis nüüd" küsisin ning naeratsin salakavalalt.
Mees jäi sõnatuks..ta lootis et ma kardan teda.
"Nüüd sa tuled minuga.." ütles ta vaikselt.
"Nii lihtsalt ?" küsisin ma.
Mees noogutas.
Lükkasin ta vastu puud.
"Ma ei arva nii" ütlesin sosistades.
Mees naertas.
Mehe silmad läksid süsimustaks nagu sellel naisel, kes minuga läbi mu pea rääkis ja mu siia tõi.
Jäin mehe silmi vaatama.
Mees surus mulle vähe paksema oksa alakõhtu.
Ma olin taas reaalsuses.
Vajusin põlvedele.
"Ära tule siis. Aga sa kaua enam ei ela.." ütles mees sosistades ning kadus.
Vaevalt,et ta arvab et ma nüüd mingi oksa kätte ära suren..
Mõtlesin omaette.
Tõmbasin oksa välja ja istusin veidi. Kuna see oli valus.
Haav ei tahtnud paraneda. Seega pidin jätkama oma teed aeglasemalt.
Püsti tõusta oli väga raske.
Surusin oma käe haavale et veri peatuks.
Kõndisin veidi edasi kuni sain.
Vihm lõppes ja udu kadus.
Vajusin istuma taas.
Ma ei suuda.. Ütlesin endale.
Ma vaatasin ringi ja hingeldasin.
Aeg möödus kiirelt või mulle lihtsalt tundus.
Ma hakkasin sel hetkel endale asju ette kujutama. Või siis nägin surnuid. Ma ei tea.
Ma nägin oma venda kõndimas enda ette.
"No tere õeke.." ütles ta ning naertas ja istus mu kõrvale.
Ma vaatasin talle ehmunult otsa.
Ma ju arvasin et see ongi reaalsus.
"Polegi rõõm mind näha ?" küsis Ollie.
Ma lihtsalt vaatasin talle otsa.
Ollie vaatas mu haava poole.
"Eh..tundub sügav" ütles ta.
"Ja valus" lisas ta ning naeratas.
Tal oli Ioliidi kivi käes.
"Las ma aitan" ütles ta ning vaatas mulle tõsiselt otsa.
"Saan hakkama" ütlesin läbi valu.
"Näha on.." ütles ta ning naertas.
"Sa ei vajanud kunagi mu abi" lausus ta lisaks.
"Miks sa siin oled ?" küsisin ma.
"Ma tahtsin oma õekest näha..
Kannatamas" ütles ta ning naeris õelalt.
"Ma ei hakka surema" nähvasin õelalt vastu.
"Tõsi. Aga siin kus mina olen käivad asjad teist moodi.." ütles ta.
Ma olin segaduses.
Ta vaatas mulle veel korra otsa ja surus Ioliidi mu haava sisse.
Ma karjusin valust.
"Näeme hiljem.." ütles Ollie ja kadus.
