Oli juba väga sügaval metsas.
Vaatasin ringi. Vaikus. Ei midagi.
"Nojah" ütlesin ma ning hakkasin tagasi kõndima.
Miski jooksis otse mulle otsa.
Ma lendasin sambla sisse. Kus muidugi oli kivi. Kuhu ma muidugi oma pea pidin ära lööma.
Ma olin teadvusel..aga mitte päris..
Mu pilt silme ees kõikus.
Kehal oli jube suur raskus.
Sekund hiljem olin taas normaalsuses.
"Oo ei! Nüüd ma olen mõrvar ka veel!?" Lausus mingi mehe hääl.
Ma vaatasin tema poole.
"Sa oled mu..peal.." laususin ma vaikselt.
"Sa oled elus!" Hüüdis mees rõõmust.
Too mees oli noor. Ta helepruunid veidi pikemad juuksed lendasid vaikse tuulega.
"Sinust saab mõrvar...kui sa minu pealt ära ei tule.." laususin ma silmi kinni pigistades.
"Ohh jah vabandust" tõusis mees püsti ja sügas kukalt ise piinlikult naeratades.
Ma tõusin püsti ja panin oma käe kuklasse.
Ma tunnetasin sügavat haava.
Võtsin käe ära ja vaatasin vere kogust.
"Appi! Sa lõid pea ära!" Vaatas mees mind murelikult.
"Pole hullu" ütlesin ma ükskõikselt.
"Las ma vaatan" ütles mees ja kallutas mu pead õrnalt alla.
"See onju sügav!? Kuidas sa üldse seisad !?" Paanitses mees.
"Õnn ?" Ütlesin ebakindlalt ja tõstsin oma pea püsti.
"Sa võid ju surra !" Jätkas mees paanitsemist.
'Ta on võimatu isiksus' mõtlesin.
"Ei ole midagi" ütlesin ma.
"Ma ei taha mõrvar olla !" Haaras mees mu kätest ja vaatas mulle oma tume pruunide silmadega otsa.
"Ega keegi ei näinud" lausus ta vaikselt ringi vaadates.
Ma pööritasin silmi ja tõmbasin oma käed ära.
Ma vaatasin ringi..
'Kust kaudu ma tulin..' painas mind küsimus peas.
"Hmm, miks sa üldse metsas oled ?" Küsis mees.
Ma vaatasin tema poole ja laususin "Miks pigem sina siin oled ?".
Mees astus mulle lähemale ja sosistas
"Ma ei tea". Ta ütles seda nii dramaatiliselt.
Ma ohkasin ja panin käe näole.
"Hmm.. kas sa oled kaua siin metsas olnud ?" Küsis mees näpuga näidates mu haavadele.
"Piisavalt" ütlesin ma.
Milline veider isiksus.
Mees viskas mulle mingi suguse teki moodi asja peale.
"Sul on kindlasti külm" lausus ta ning naeratas südamlikult.
'Mida ta endast õige arvab. Ta võib siin kohapeal surra praegu'
"Mis su nimi on ?" Küsis mees.
"Violet.." laususin ma pahuralt.
"Meeldiv.. ma olen Noah" ütles ta sama aegselt kotis sorades.
Noah jäi äkitselt paigale.
"Nad tulevad.." ütles ta vaikselt.
"Kes ?" ütlesin ma segaduses. Ma ei kuulnud midagi.
Ometi inimesel ei saa olla parem kuulmine.
Noah viskas omale koti selga ja haaras mu käest.
"Nüüd jookseme" ütles ta ning puhkes jooksma.
