Shane astus peamaja uksest välja ning vaatas minu poole.
"Aitäh Violet.." lausus ta.
Ma vaatasin teda küsitlevalt.
"Et Noah'i endaga kaasa tõid" lausus ta.
"Aa pole probleemi.." ütlesin ma.
Shane naeratas.
"Me saadame täna Avia ära.." lisas ta.
"Miks.." laususin veidi paanilise häälega.
"Ta on surnud.. me ei saa tema keha igavesti hoida.." lausus Shane ning vaatas eemale.
"Millal ?" Küsisisn vaikselt..
"Öösel.." vastas ta.
See annab mulle piisavalt aega..
Shane hakkas Andy ja Tyler'i poole minema..
"Ja Ollie ?" Ütlesin ma.
Ta vaatas minu poole kahtlaselt.
"Mis temast ?" Lausus ta.
"Mis tema kehaga saab ?" Küsisin ma.
"Eks näeb.." lausus ta ning kõndis edasi.
Ma läksin peamajja sisse. Zack seisis koridoris. Ta vaatas minu poole.
Ta näos oli näha valu. Kõik olid täna väga.. haavatud.
Ma vaatasin Zack'i korra ning siis vaatasin maha. Kõndisin temast mööda.
Ta haaras mu randmest ja peatas mu.
Ma ehmusin. "Violet.." lausus ta.
"Meie vestlused alati koosnevad minu nimest.." ütlesin ma vaikselt.
Ma vaatasin teda. Ta oli väga tõsine.
Ta ei teadnud milline emotsioon tal olema peab..
Meie vaheline aura oli väga pingeline.
Ma tundsin kuidas ta surus mu rannet. Ma kuulsin ta südame lööke.
Ta raske hingamine ei jäänud ka märkamata.
Ta vaatas maha. Me seisime vaikuses.
"Kõik saab korda.." ütlesin ma vaikselt ning naeratasin.
Ta vaatas mind. Ta silmad olid justkui kivistunud minu külge. Zack'i nägu oli nii elutu.
"Zack..?" Ütlesin ma ehmunult.
Ma tundsin õrna valu oma randmes.
Vaatasin oma rannet. Zack'i käsi mis hoidis mu rannet oli verine.
Zack vaatas meie käsi. Ta lasi lahti.
Mu käes oli sügav haav. See ei härinud mind..
Ma vaatasin Zack'i. Tema aga vaatas tuimalt häbenedes maha.
"Sa peaksid puhkama veidi.." ütlesin ma ning haarasin oma haavatud käega tema käest ning tahtsin teda juhtida diivanini. Ta kõndis veidi kuni ta seisma jäi. Ma vaatasin üle õla teda.
Ta tõmbas mind enda haardesse ning kallistas mind.
See väga ehmatas mind. Mu silmad läksid suureks.
Me seisime nii veidi üle viie minuti.
"Zack...?" Ütlesin ma ebakindlalt.
Ta lasi minust lahti ning vaatas mind.
Ta naeratas vaikselt ning kõndis ära.
Vaatasin kuidas ta ära läks.
Ma suundusin ülesse korrusele.
Avasin toa ukse, kus oli Avia.
Kõndisin tema poole. Talle oli selga pandud tume hallikas kleit ja pähe lillepärg.
Mu ees lamas.. veel valgem, veel kondisem ning veel elutum tüdruk.
Aga peagi see elutu tüdruk muutub kõige elusamaks tüdrukuks üldse.
Kuulsin samme enda taga. Pöörasin kähku ümber. See oli Ella.
"Ma tean mida sa plaanid.." lausus ta tõsiselt.
"Hea küll?" ütlesin ma.
Ta surus mind vastu seina. "Ära mängi lolli! Sa ei tohi seda teha!" Lausus Ella kurjalt.
"Sa pole keegi.." ütlesin ma sosistades.
"Sa tood Ollie lihtsalt ellu tagasi!" Ütles ta kurjalt.
"Kas sa ei arva et mul oleks veel mingi plaan?" Ütlesin ma.
"Millest sa räägid ?" Küsis Ella.
"Sa ei pea teadma." Ütlesin ma.
Ella surus mu veel tugevamini vastu seina.
"Ma ei lase sul seda teha!" Ütles ta vihast. Ta üritas mu kaela murda et minestaksin jääksin. Ma tõukasin ta vastu toa teist seina ning laususin " Sa ei tohiks üldse teada seda..".
Ma surusin oma käe ta kuklasse.
Mu silmad läksid helesiniseks.
Kõik Ella mälu kadus sellest teemast.
"Ära kunagi arva, et sa oled minust tugevam.." laususin vaikselt ning lasin temast lahti.
Mu silmad läksid normaalseks.
Ma lahkusin sealt toast.
Mu keha nõrgenes...
Silme esine muutus uduseks..
Ma asetasin oma käe koridoris olevale kapile.
"Violet !" Kuulsin kedagi hõikamas enda taga.
Ma ei olnud huvitatud tagasi vaatamast kuna ma ei tundnud ennast hästi.
"Violet. Ma tahtsin küsida millised lilled ma temaga kaasa annan.." küsis Nicole, kes naeratas aga ta silmis olid pisarad.
Ma vaatasin Nicole poole. Mu pilt polnud selge.
