Mr. Cameron Dallas and I

2

Ühesõnaga selle osa kirjutamisega läks aega, kuna jap kool ja värki särki aga ma loodan, et 2.osa meeldib sama palju kui 1.osa ;). Igatahes rohkem ma ei räägi. Vote, Comment ja Follow.

++++++++++++++++++++++++

Lõpuks jäi saal vaikseks ja lavale tuli veel 3 poissi. Wow. Neis polnud midagi erilist nagu täiesti tavaliselt populaarsed koolipoisid.

Kõige rohkem pani mind selle tüübi muigamine närvidele kes kõige esimesena lavale tuli. See vist see põhitegelane. Ma tundsin end seal saalis ebamugavalt.

"Nii ühesõnaga oleme meie tulnud siia selleks, et teile natukene rääkida meie YouTubi reaal elust ja sellest kuidas siis nii öelda kuulsad inimesed oma igapäevast elu elavad," ütles see sama poiss kes esimesena lavale tuli.

Huvitav mida see idioot endast veel arvab? Mingi maailma naba või?Nagu mind huvitaks tema idiootne YouTubi elu.. kurat võtaks nii nahhaalne ikka.

"Igatahes minu nimi on Cameron Dallas. Ma olen 17-aastane. Tema nimi on Jc Caylen. Ta on 20-aastane. Temast järgmine on Kian Lawley. Ta on 19-aastane. Temast veel järgmine on Sam Pottorff ja tema on 18-aastane," ütles poiss oma jutule väikese pausi sisse tehes.

Hahaaa.. tema nimi on siis Cameron?Või nii? Mulle see nimi ei meeldi. Ta on ülbe, egoistlik ja arvab endast liiga palju.

***

Ta rääkiski selle pika jutu lõpuks ära ja siis kõik plaksutasid ja karjusid. Ma lihtsalt istusin tummalt.

"Nii aga umbes 5.minuti pärast peame me lahkuma nii, et need kes tahavad pilti ja autogrammi siis tulge siia," ütles see Cameron.

Siis lava kõrvalt tuli veel välja direktor.

"Tahtsin ka seda öelda, et kõik peavad pilti ja autogrammi saama igapäev teil sellist võimalust ei tule nii, et kõik sinna," ütles direktor viimast lauset käskivalt.

Direktor kõndis minema. Tema kinga klõbin oli järjest kaugemale kuulda.

Mismõttes?! Direktor on nõme. Ma ei taha pilti ega autogrammi ja see kuradi Cameron on tõesti endast heal arvamusel kõik peavad paluma, et talt pilti ja autogrammi saada. Öakk..ta ajab südame pahaks.

Istusin seal natukene edasi ja juba 3 minuti pärast oli saal tühi. Ohkasin. Olin tänulik, kuna siis ei tea keegi, et ma ei teinud pilti ja ei saanud autogrammi. Mul polegi seda vaja, kuna ma vihkan neid inimesi seal laval.

Hakkasin külg ees sealt toolide seast välja minema ja hakkasin selja keerama, kuni keegi hüüatas.

Pöörasin ennast ümber ja jumal küll see oli see idiootne Cameron.

"Mis mureks?" küsisin järgmine hetk.

"Sa autogrammi ei tahagi?" küsis Cameron.

"Ei. Ma pole su tüüpiline Teenager," ütlesin ülbelt.

Kõndisin sealt minema ja jumal tänatud, et see Cameron seal laval mind järgi ei hüüdnud. Kasvagu tal ja tema sõpradel jalad lava külge kinni. Kõdunegu seal maha. Jõudsin saalist välja.

Wow. Kõik liputasid oma autogrammidega ja telefonidega, kuna postitasid pilte ülesse instagrammi ja facebooki. Okei.. ja mina olen ainukene kes sellest päevast rõõmu ei tundnud?Piinlik. Aga mind tegelikult ka ei huvita enam.

See Cameron ja kes iganes teised arvasid endast liiga palju, et isegi süda läks pahaks. Aga samas ma tunnen midagi erilist ja tegelikult mu sisemus võpatas ja see oli kuidagi eriline, kui ta mind mainis.