Mr. Cameron Dallas and I

12

Ma ei tea miks, kuid see pani liblikad mu kõhus lendama.

"Hakkas sul parem?" Küsis lõpuks Cameron meievahelise vaikuse purustades.

"Jah, hakkas küll, kuid ma arvan, et ma hakkan minema, kuna jap, kindlasti on hetkel tunnid ning ma pean mingi põhjuse leidma." Ütlesin Cameronile korra pilgu pöörates.

"Lysbeth, ma arvan, et sul on päevad täiesti sassis ning sul oli vist mälukaotus, kuid ei sa ei pea kooli minema. Sa pidid meiega kaasa tulema." Ütles Cameron muiates.

Vaatasin talle otsa kurjalt, kuna mul tuli meelde see asi mis ei oleks võinud mul meelde tulla aga minu õnnetuseks see tuli meelde.

Mulle ei meeldi Cameron. Ma vihkan teda. Samas ta meeldib mulle kui ta muigab. See on selline eriline. Aga ei.. ei ta ei meeldi mulle ja kõik!

Cameroni POV

Oh.. Lysbeth oli nii armas kui ta minu poole kurjalt otsa vaatas. Mulle meeldis teda õrritada ning viia viimasele piirile.

Ma ei tea miks, kuid ma nautisin Lysbethi seltsis olemist ning ma ei tahtnud tema juurest sekundikski lahkuda, kuid reaalsuses me ju teame, et see oleks võimatu.

Lysbethile ma ei hakkaks kunagi meeldima või midagi sellist.

Oota.. sa just ütlesid meeldima? Nii nummi sulle meeldib Lysbeth jah?

Oota? Ei.. Ei tegelikult on Lysbeth üks inimene keda ma tahan võimalikult eirata, kuna viimased ajad on ta minuga nii ebainimlikult käitunud.

Ja.. ja räägi seda juttu kellegile teisele ma ei usuks, et isegi tema usuks sind! Sa oled nii läbi nähtav, Cameron! Tunnista!

Vandusin omale mõtteis erinevaid asju. Tahtsin juba, et mu aju lõpetaks minu kiusamise ning oleks lihtsalt vait minu tähtsatel hetkedel. Nii öelda.

Lõpuks tulin oma mõtteist välja ning Lysbeth oli juba riides. Wow. See daam on tõesti kiire. Ei.. noh vähemalt on mul maailma ilusaim.. mida iganes.

"Cameron, ma arvan siiski, et sul oleks parem kedagi teist oma klassist võtta, kuna ma ei kannata sind!" Ütles Lysbeth pahuralt.

Ma vaid muigasin sellepeale. Lysbeth tõesti arvab, et ma lasen nii head võimalust käest? Peab ta mind lolliks?

"Ei, su sekretär ei oleks eriti õnnelik kui sa ära ütleksid. Ning ma ei usu, et sul siis hästi läheks." Ütlesin samal ajal muiates.

Tüdruk vaatas mind tüdinenult ning ta silmis võis lugeda viha mis iga hetkega aina suurenes.

Ma ei saa aru mis tal minu vastu oli. Kuid kindel on see, et ma ei anna niisama alla ning ma reaalselt olen tema lähedal isegi kui ta ei taha isegi tema vastutahtmist. Mind ei huvita lihtsalt. Tavaliselt on minu arvamus kõige olulisem. Ja nii see ka jääb!

"Aga sekretär oleks isegi väga õnnelik kui ta saaks ise sinuga ning sinu sõpradega kaasa tulla, kuna ta häälest oli kuulda, et ta oli õnnelik, et just sina vastasid talle!" Ütles Lysbeth proovides mind provotseerida, kuid tal ei kujunenud see hästi välja.

Ta ei suuda mind närvi ajada! Väljaarvatud kui ma teda teise poisiga ei näe!

Lysbethi POV

Cameron vaid muigas sellepeale. Huvitav kas sellel inimesel pole enam üldse emotsioone ta ei ärritugi minu öeldu peale. Ma veel näitan talle! Teie taha teada kuidas see Cameron minuga mängib hetkel!

Kuid ta saab teada varsti, et ta mängis vale inimesega! Ma ei jaksa enam selle inimese peale oma aega kulutada!

"Cameron, tõesti mul ei ole aega teiega mingit maailmareisi teha! Palun vali keegi teine!" Ütlesin suures lootuses, et äkki ta võtab kellegi teise.

"Sa ei taha sellepärast kaasa tulla, et mina olen seal ning sa ei kannata mind? Haha.. ma pigem arvan seda varianti, et ma meeldin sulle!" Ütles Cameron muiates.

Ugh.. Lysbeth lihtsalt mine siit minema ennem kui sa oma küüntega tal silmad peast kratsid (väike märkus mul polnud küüsi).

"Head aega!" Ütlesin talle vaid viimase lause ning hakkasin sealt hotellist või ükskõik kust kohast lahkuma.

"Hei!" Ütles Cameron.

Cameron haaras tugevalt mu randmest ning tiris enda poole. Jälgisin teda vägagi umbusklikult, kuna ta tundus hetkel ebanormaalne. Või noh mis ma jutustan siin. Ta ei olnud kunagi minuga nii käitunud.

Ta silmade asemel tulid deemoni silmad. Ma just tundsin nagu ta oleks selleks 'pahaks' jälle moonutanud. Jumal küll!

Kas ma tõesti peaksin temaga ja tema sõpradega kaasa minema? Sellest tuleks nii suur probleem ju? Pealegi me ei saa Cameroniga läbi! Ning Cameron tunnistagu, et ta ei kannata ka mind.

Miks Cameron sellist tširkust teeb?

"Lase mind lahti!" Ütlesin ähvardaval toonil.

Cameron puuris mu silmi ning ta silmis oli pettumus ning ta muutis end koheselt vihaseks.

"Ei." Ütles Cameron mulle napisõnaliselt.

Mismõttes ei?

"Lase palun -" hakkasin ütlema, kuid Cameron tõmbas mind endale nii lähedale, et meie huuled puudutasid korraks teineteise omi.

Uhh.. Lysbeth proovi siit kiiresti ära saada! Anna talle tooliga kasvõi vastupead aga sa pead põgenema! Mõtle nüüd!

"Mis see oli?" Küsisin ärritunult.

Cameron vaid muigas sellepeale.

Ta on üks totakas mängur keda ei koti teiste tunded! Deemonit ei saa kunagi usaldada! Ma poleks pidanud Cameroni usaldama! Ma pean siit minema saama!