Mr. Cameron Dallas and I

18

Hey, ma olen ausalt öeldes õnnelik, et see on juba 18.osa ning me oleme nii kaugele jõudnud! :)
Igatahes mina isiklikult loodan, et te ikka naudite mu raamatuid mida ma kirjutan ning samuti ma proovin alati enda kirjutamisoskusi parandada ning järjest paremini kirjutada! Kindlasti, kui hakkan kirjutamisega veel sügavamalt tegelema siis hakkan ka loengutel käima, et rohkem informatsiooni asjade kohta saada ning ma tõesti loodan, et ma arenen iga päeva, kuuga ja aastaga aina rohkem. :)

Igatahes ma ei pea enam teid kaua kinni ning tsauki siis ! :)

-Laura

Uh. Vähemalt saab natukene harjuda nüüd selle hotellitoaga. Igatahes kindel on see, et selle tuuri ajal hoian ma sellest Samist eemale, kui ma endale suuri pahandusi kaela ei taha saada.

Istusin voodi najale ning panin pea käte vahele. Just sel hetkel tuli mulle meelde Cameron. Cameron kellele ma mõtlesin oma elust iga sekund, minut. Tema oli minu peaaegu, et õhk, kuid ma ei saa veel nii kindlalt öelda, et ta meeldib mulle või pigem ma armastan teda juba.

Ma ei tea mida ma Cameroni vastu tunnen, kuid ma kardan seda mis siis saab, kui Cameronil on äkki ka mingi tunded. Vaevalt. Sellel endal haletseval või ülbitsevad isikul pole tundeid. Ega saagi olla.

Tõusin voodilt püsti, kuna otsustasin mitte mõelda enam Cameronile. Positive.  Kuid nagu teate siis ma tavaliselt ei saa sellest lahti aga ma ju püüan vähemalt. Kuulsin hotellitoale järgmisel hetkel ühte korralikku koputust.

Sam see ei saa kindlasti olla, kuna see kargaks siia hotellituppa sisse ning kägistaks mu ära.. vist.

Otsustasin selle tundmatuga rääkida.

"Sisse!" Ütlesin ebalevalt.

Kuulsin ukse kriiksatust ning samme minu voodini. Suunasin pilgu koheselt sinna ning sealt vaatas mulle vastu ei keegi muu kui Cameron. Wow.

"Hey!" Ütles Cameron muiates ning istus Sami voodi peale.

"Hey!" Ütlesin tuimalt vastu.

Hetkel mind huvitas see, et millal ma siit totakalt tuurilt minema saan. Mind ausalt öeldes ei huvitanud see YouTube teema. See ajas mind marru. Miks mina pean siiani olema see inimene kes koguaeg kellegiga kaasas käib ning teistele pärast pean infot jagama?

Ebaaus eks?

"Mis sa teed siis siin?" Küsis Cameron.

"Tead, hetkel ma soovin vaid üht, ma tahan siit pärapõrgust minema saada ning tagasi saada oma koju sinna kus on minu koht. Teie -" hakkasin ütlema, kuid Cameron peatas mu ning ta pani oma nimetissõrme mu huulile.

"Tss." Ütles ta vaid, et ma rahuneksin ning siis ta tuli mulle lähemale.

Ta ägedust vist? Mis tal nüüd oli. Igatahes kindel on see, et siin tuuril ei saa midagi juhtuma. Kõik on tavaliselt ning pärast lähevad kõik oma hotellituppa mitte kusagile mujale ilastama.

Cameron tahtis mind suudelda, kuid ma pöörasin pea äkiliselt kõrvale ning ma ei tea mis mul arus oli, kuid ma vaatasin talle vabandavalt otsa.

Mida? Lysbeth, sul oli kahju, et sa loobusid suudlusest. Lysbeth & Cameron paras paar!

Tema pilk muutus. Cameroni pilk muutus kurvaks. Ta pettus? Oh jummel küll. Ta võiks juba minna siit toast muidu mu südamelöögid plahvatavad koos südamega.

"Mmm.. Ma lähen õue jalutama." Ütlesin teema kõrvale viies.

Ma pidin sealt toast minema saama ma poleks suutnud seal enam ühte sekunditki veeta.