Mr. Cameron Dallas and I

19

Woppaaa :D. Ma olen tagasi ning uue osaga ! ;) 👼🏼 Igatahes ma loodan, et te siiani naudite seda raamatut, kuna mina naudin selle raamatu kirjutamist ! :) ning kindlasti minge vaadake AlairStories raamatud läbi ning teil jääb suu lahti ! Kõige rohkem ma kiidan AlairStories raamatutest raamatut nimega "Teeseldes Nohikut". Peategelaseks on seal Alex ja Tessa :) ;). Minge vaadake kindlasti üle ning nüüd minge lugema mu raamatut ning ärge unustage siis vote/comment/share ❤️ that make me happy 😊

Kindlasti kuulake see laul ka ära mille ma lisasin sinna. See on suhteliselt uus laul. Ning ma kuulasin seda kui osa kirjutasin ning jah see on mu suhteliselt  TOP 5 lemmikute hulgas.
Palju kallisi ! ;)

-Laura

Mu silmad läksid Cameroni öeldu peale suureks ning kartlikuks. Kaks kutti avaldavad mulle samal ööl mingit armastust? Kas ma olen tõesti siis nii pilkupüüdev.

Lysbeth, lihtsalt ära vahi teda sellise näoga.

Uhh.

"Ma arvan, et targem oleks kui sa mind siit metsast ära viiksid tagasi hotelli." Ütlesin teemast kõrvale hiilides. Samal ajal lootes, et Cameron saab aru, et selleks pole õige hetk.

"Jah, ma arvan ka, kuid -" hakkas Cameron midagi ütlema, kuid ma sõitsin koheselt ta juttu sisse.

"Palun vii mind lihtsalt siit ära, ma palun sind!" Ütlesin Cameroni juba närviliselt paludes, et ta jummala eest sinna teemasse tagasi ei läheks.

"See tähendab.. jamh." Ütles Cameron ning keskendus sellele kuidas mind maast üles võtta.

Ta käed liikusid õrnalt mu tagumikule ning teine liikus mu seljale. Järgmine hetk tõstis Cameron mind üles ja omakorda tõusis ta ise üles.

"Ega sa Samile midagi ei teinud?" Küsisin murelikult, kuna Cameron võis vihahoos midagi teha. Cameron on alati selline ohtlik olnud.

"Ei teinud, kuid varsti teen ka! Sa räägid mulle kõik ära mida see värdjas sinuga siin metsas tegi." Ütles Cameron vihasemalt.

Olin vait lihtsalt ning ootasin kõige rohkem seda hetke millal ta mind hotelli kiiremas korras tagasi viib.

Noh, Lysbeth oli sul siis vaja siia kuradima metsa ronida? Usun ma jee, et see Cameron sind sinna hotelli viib.

Ole vait! Ütlesin vaid enda ajule. Kuna mu mõtted olid lisa koormus mu ajule, mida ma sugugi ei tahtnud.

Lõpuks jõudsime Cameroni auto juurde. Huvitav kas Cameron jälitas kogu see aeg mind ja Sami? Imelik. Tal on ju midagi poole paremat teha? Näiteks mõne hulluks läinud fänniga keset teed ameleda või kusagile põõsasse hüpata?

Lõpeta, Lysbeth! Hetkel pole aega selle Cameroniga maid jagada hetkel pead sa tervelt tagasi hotelli saama.

Ajul oli vist õigus. Samas minu mõistus kirus mind koguaeg. Küll ma tegin vahel mõnda asja liiga halvasti ning siis liiga hästi. Huvitav millega mu aju siis rahul on?

Cameron pani mind istmele istuma. Liigutasid korraks oma haavata saanud jalga, kuid see oli kohutavalt valus. Mis viis minu huulilt välja kiunatuse.

Cameron läks istus teiselt poolt autost sisse ning juba ta käivitas auto. Autos oli vaikne muusika, kuid nägin, et Cameron kimas kohutavalt kiirelt ning igasugused puud ja põõsad möödusid meist sekundi kiirusega.

"Cameron, võta palun hoogu maha !" Ütlesin käriseval häälel samal ajal oli kogu mu keha vastu istet justkui kleebitud.

"Rahu, ma tean mida ma teen. Ma oskan sõita !" Ütles Cameron.

Vaatasin talle kurjalt otsa. Ta ise nagu ei saanud aru, et ta tegi meile surma sõitu? Eriline napakas.

Lõpuks oli kiirus nii suur. Vastu tuli veoauto. Cameron pidurdas ning keeras kiiruga maanteelt ära mille taga järel sõitis Cameron vastu puud.

Hingeldasin. Fucking ahv raisk.

"Mida kuradit sa tegid? Me oleksime kurat võinud surma saada? Ma ei teadnudki, et sa mu surma nii soovid." Ütlesin talle samal ajal krigistades hambaid kokku.

Cameron vaid vaatas mulle otsa.

"Ega sul midagi ei juhtunud?" Küsis Cameron.

"Ei, ainult see jalg mille ma metsas ära murdsin." Ütlesin vihaselt.

Cameron vaid naeris.

Vaatasin talle pahuralt otsa ning avasin vihaselt ukse. Proovisin omal abil uksest välja saada mis mul ka õnnestus, kuid loomulikult oli otse ukse all porilomp mille sisse ma astusin oma valgete Conversidega. Ei no tubli oled, Lysbeth.

"Oota, Lysbeth ! Ma ei mõelnud seda nii. Oota !" Ütles Camron ja tuli uksest välja ning tuli minu poolele.

Ta hakkas vaid muigama kui ta nägi mind peaaegu, et üleni poris.

"Tundub, et sa oled vist vägagi saamatu." Ütles Cameron muiates.

Kissitasin silmi vihast.

"Okei, okei !" Ütles vaid Cameron ning järgmine hetk langesid ta käed mu pihale.