Raputasin ainult selle jubeda mõtte peale raskelt pead.
Kõndisin garderoobi. Panin endale riided selga ja astusin garderoobist välja.
Kõndisin sealt minema, kuni keegi hüüdis mind."Lysbeth," hüüdis..sekretär?
Pöörasin ennast sinnapoole ja vaatasin kes see veel oli.
Seal oligi sekretär. Wow.
"Mis mureks?" hüüdsin segadusesolles vastu.
"Kuhu sa lähed?" küsis sekretär juba natukene vihasemalt.
Miks ta minu peale vihane on? Tunnid said läbi ju? Mis kõigil viga on?
"Koju tunnid said läbi ju?" küsisin veelgi rohkem segadusesolles.
"Aaa..okei heaküll. Nägemiseni!" ütles sekretär ja kadus kaugusesse.
Pööritasin silmi ja liikusin kooli uksest välja. Hakkasin kõndima koju. Lõpuks. Kui kaua ma siin ikka passin.
Kui olin natukene jalutanud siis kuulsin peksmis hääli ja roppusi. Imelik.
Liikusin põõsale lähemale ja oi oi seal oli Cameron isiklikult oma sõpradega. Tundub, et nende vestlus polnud just kõige ilusamal viisil end väljendunud.
Cameronil oli huul verine ja see üks tüüp tahtis talle virutada, kuid Cameron lõi tugevalt vastu vahtimist.
Otsutasin, et ei sekku sinna aga kutsun politsei kohale.
Võtsin taskust telefoni välja ja valisin numbri.
"Pagan.. mis selle number nüüd oligi?Ahjaa 112," ütlesin edamisi pomisedes, kuid natukene murelikult.
Toksisin numbri telefoni ja panin telefoni kõrva äärde.
***
Istusin kodus lauataga ja miski segas mul õppimast. Mind piinas see, et mis edasi sai kui politsei sinna tuli? Kuidas see kõik lõppes? Kas ma tegin valesti, et kutsusin politsei välja? Aga siis nad oleksid üksteist täiesti ära tapnud mingi relvaga ka veel.
Pagan.. miks ma läksin sealt ära ma oleksin võinud olla kasvõi pealt vaataja kes kutsus politsei. Need poisid poleksid niikuinii aru saanud kes ma selline olen.
Sättisin närviliselt oma juukseid. Otsustasin, et lähen vaatan telekat äkki rahunen ja unustan selle tänase.
Avasin teleka.
Sealt tulid uudised algul on alati uudistes positiivsed uudised ja siis negatiivsed uudised. Alustati alati positiivsest. Ju siis positiivsest üleminek negatiivsele on dramaatilisem? Hahahahaa huj on ka.
Lõpuks nägin telekas neid samu poisse. Oota mida kõik paparatsod olid sinna kogunenud? Wow.. nad on siis nüüd meil eriti kuulsad tegelased. Tegin valesti? Haha ei usu küll tänu minule nad veel seal seisavadki püsti. Muidu oleksid kõik seal pikali maas.
"Kuulsad poisid kes kukkusid kaklema.. ühel nendel on nina verine ja ühel huul katki. Siiani pole veel teada kes helistas aga me uurime selle välja, kuna need samad kuulsad poisid tahavad seda neiut/meest tänada. Kui arvate või pakute kes see oli siis võtke meiega ühendus. Seniks kohtumiseni."
Ei no tore nüüd tahavad veel mind tänada ka. Ah.. see oli kõigest tühine helistamine nad ei leia mind niikuinii ja üle üldse miks ma niipalju sellele mõtlen?
+++++++++++++++++++
Haha :D ma loodan, et osa meeldis ja oli normaalne ning jap ;). Ega siis midagi kõik vote,comment ja share ;)
YOU ARE READING
Mr. Cameron Dallas and I
Teen Fiction- "Tahad ka autogrammi?" - "Ei, ma pole su tüüpiline teenager!" 2016