Mr. Cameron Dallas and I

23

I'm back ja arvake ära :D siin on uus osa just! :)
Loodan, siiralt et teile meeldib see nagu mullegi, ning arvamus siis kommentaariumisse ärge unustage VOTE/COMMENT/SHARE. See kõik tähendab mulle väga palju! :)

Avasin õrnalt oma silmad, kuna kuulsin mingeid imelikke hüüdeid. Või midagi säärast. Oot äkki see on inimene?

"A-p-p-i", ütlesin peaaegu abitult, kuna mu kurk oli imekombel valus, ning kõik minu kohad valutasid. Vastik oli olla.

"Kas siin on keegi." Küsis mingi tuttav hääl uuesti.

Ja on tead, kuidas ta nii ohmu sai olla!?

"Jaaaaa." Sain lõpuks enda hääle lahti, ning kuulsin samme endale lähenemas.

Lõpuks põõsaste tagant tuli keegi välja ja ta jooksis minu poole, ning hakkas mu jala välja tõmbamisega tegelema. Mina ta nägu küll ei näinud, kuid tundus, et see oli Cameron. Oh.. õnneks see ennasttäis laiskvorst otsustas siiski mind otsima tulla mitte voodis magada, nagu tal kombeks on.

Abi ma ikka ei leidnud. Nice. Aga selles võib natukene ka Cameroni süüdistada, kuna tema ei teinud meie heaks midagi tänase päeva jooksul, et me kiiremini minema saaks siit metsast. Ma ei soovinud temaga mitte ühtegi minutit oma elust koos olla.

Lõpuks sai see tundmatu noh nüüd nägin ta nägu ka, ning see oli Cameron. Lõpuks sai Cameron selle jala seal august välja, ning pöördus minu poole ja võttis mu sülle. Tundsin aind tema pilku omal, ning neid tugevaid samme. Kas ta ei kartnudki metsa? Me kõndisime lihtsalt keset ööd hetkel kusagil pimedas metsas, ning tema kõndis seal nagu gentleman?

On see uni või on see ilmsi?

"On sul korras kõik?" Küsis nüüd Cameron samal ajal kõndides, ning murelikult.

Noogutasin, vaid ning viisin pilgu tema pealt minema. Muidu mõtleb, et vahin nagu mingi armunud lollike, kuid see polnud nii. Ma polnud armunud ja veel eriti temasse. Kui tema oleks siin universumis ainukene inimene või ainuke mees siis isegi siis ma ei abielluks temaga.. vaid elaksin oma surma tunnini üksi.

"Kuidas sa üldse siia metsa tulid? Mis ma ütlesin, et siin on ohtlik ning siin ei tohi viibida. Miks sa nii kangekaelne pead koguaeg olema." Ütles nüüd Cameron minuga pahandades.

Issand jumal kas ta siis ei saa aru, et ma käisin meile abi otsimas erinevalt temast kes mõtleb ainult iseenda peale. Sündinud pohhuistiks.

"Kuule maniakk, erinevalt sinust ma käisin meile abi otsimas, et kiiremini metsast välja saada, aga sina ainult magasid terve see päev." Ütlesin pahuralt, ning proovisin nüüd sellega ta südametunnistusele koputada.

Cameron natukene solvus selle lause peale. Parem ongi. Jätaks siis juba minu võrgutamise või mis iganes tal plaanis teha on.

Cameroni POV

Lõpuks juhtus imekombel ime. Ma leidsin Lysbethi üles, ning ta polnud just kõige paremas tujus. Hakkasin ta jalga seal august välja tirima, ning pikka peale mul see ka õnnestus.

Ja, et Lysbeth teaks, et minuga koos metsas on ka turvaline võtsin ta sülle, ning hakkasin sinna maja poole liikuma.

Ma peaksin teile nüüd midagi ütlema, jah ma tulin teadlikult siia metsa ja just siia majja sellepärast ma ei soovigi siit lahkuda, kuna tahan Lysbethiga aega veeta! Kui Lysbeth sellest teada saaks siis ta lööks mu maha, kuna tema arvas et kõik on juhus. See pole nii.

Isegi mu sõbrad peaksid seda teadma, et kui ma kellegisse armun siis sellega on niimoodi, et ma ei lõpeta enne kui ta endale võidan. Ma võidan Lysbethi veel üleni endale.

Lõpuks jõudsime sinna majani nagu tavaliselt, kuna jah ma tunnen seda metsa piisavalt hästi, ning minuga koos poleks siin võimalik ära eksida.

"Pane mind maha." Ütles nüüd Lysbeth kes hakkas mu kätevahelt välja rabelema, kuid ma ei lasknud teda lahti.

Lysbeth pööras äkiliselt näo minu poole, ning ta kulm tõmbus kortsu.

"Mida on?" Küsis Lysbeth.

Vaatasin teda veel, kuni tugevndasin haaret Lysbethi ümber, ning tirisin teda veelgi lähemale, kuni oli vaikus, ning meie vahel oli paar sentimeetrit.

Lysbethi POV

Cameron tugevndas haaret minu ümber ja tiris mind endale lähemale veelgi rohkem ja see hirmutas mind, kuna ma ei usaldanud Cameroni piisavalt palju, et laseksin tal ennast puudutada. Aga olenemata sellest ma ei hakanud vastu.

Mu süda puperdas nagu mingi viimane.. ma isegi ei tea mis asi. Mul hakkas rinnus paha.

"Mida on?" Küsisin lõpuks vaevu hääle välja saades, ning tõsisemalt kulmu kortsutades.