Mr. Cameron Dallas and I

15

"Ausalt, ma vannun -" hakkasin ütlema, kuid Cameron lähenes mulle eriti lähedale.

Ta haaras ühe käega mu põsest ning tiris mind endale lähemale ja... suudles mind. See oli hetkel selline koht mida ma kõige vähem ootasin. MA VIHKAN CAMERONI! VIHKAN!

Ma ei jõudnudki Cameroni eemale tõugata kui ta juba minust eemaldus. Ta ulatas mulle käe. Kas ma olin juba selle ajaga maha kukkunu? Igatahes ma ei usaldanud seda kätt ning tulin enda abiga püsti!

"Kellegile ei ühtegi sõna sellest suudlusest ning unusta see üldse ära! Selge?" Ütles Cameron oma suu üheks suureks kriipsud tehes.

Nägin kuidas Cameroni silmis tuli järsku selline plahvatus kus ta sai aru, et se endis ta tegi ei olnud just kõige perfektsem! Tore, et see sitakott sai ise ka aru mida ta valesti tegi!

"Jah, on selge! Aga edaspidi teeme diili, et hoiad minust eemale! Ning ei näpi mind igal korral! Pervert!" Ütlesin vihastudes.

Cameron vaid irvitas sellepeale. Ta on nagu mingi viimane pervert. Ta on inimene keda ma üldse nähagi tahaks. Tema kiusamised ning minu üle irvitamised on mind marru ajanud.

"No, heaküll! Aga sina sookoll mine vaata oma suurt lõusta peeglist!" Ütles Cameron õelalt.

Ma vihkan teda!

"Kuidas palun? Kurat, mida ma sulle teinud olen, et sa mind nii kohtled?" Küsisin karjudes.

Nägin, et Cameron isegi ei kuulanud mind ning tegi oma toimetusi edasi oma telefoniga. Wow.

Ma ei saa aru kuidas Cameron saab vahel nii hästi käituda ning siis nii sitasti öelda!

"Pane end -" hakkas Cameron ütlema, kuid ta oli mind nii vihale ajanud, et ma segasin ta jutule vahele.

"Mida? Mul on riided seljas ning ma ei kavatse neid vahetada, kuna mul neid polegi! Unustasid juba ära kanaaju või?" Küsisin pahuralt.

Nägin kuidas Cameron selle peale vihastas ning lahkus seal toast ja läks teise tuppa. Kuulsin sellist litakat vastu seina. Ega ma ei IMESTAGI kui Cameron oma jõuga seinad siin katki teeb!

Tõeline, Lammutaja Ralfh noh!

Ja sellest ühisest reisist ei tule mitte midagi välja eriti koos Cameroniga. Võib olla teised kutid on normaalsemad, kuid ma ei usu eriti. Nad kõik on perverdid ning paras paar ahve!

"Lysbeth -" hakkas Cameron ütlema, kuid ma peatasin ta sellega, et ma pöörasin ennast ümber.

"Jäta mind rahule!" Ütlesin karjudes ning tõukasin ta oma teelt ja liikusin esiku poole. Tahtsin ust avada, kuid see oli lukus. Fucking Cameron.

"Palun, tee uks lukust lahti, tropp!" Karjusin.

Kuulsin kuidas keegi minu poole oma sammud seadis ning seejärel ilmus mu ette. Loomulikult oli see Cameron. Kes siis veel?

"Ei kavatsegi!" Ütles ta tummalt ühe koha peal seistes.

Tundsin kuidas minu sisemus vihastas ning ma justkui põlesin pannil. Ma ei imestaks kui Cameron mind panekski pannile praadima. Ta meelega provotseeris ja manipuleeris mind. Tal tuli see osavalt välja, kuid ma ei lase end sellepärast heidutada. Või kuidas?

"Lihtsalt lase mul minna! Ma ei taha sinuga  kaasa tulla! Ma ei taha sind kunagi näha! Saa aru ma vihkan sind Cameron!" Ütlesin talle kõik otse näkku.

•••

Oi, oi tundub, et Lysbeth ei vastuta oma sõnade eest varsti! Aga kuidas reageerib sellele Cameron? Tahate seda teada saada? Oodake järgmist osa! 🐳