Mr. Cameron Dallas and I

9

Seal oli Cameron.

"Mida sa siit tahad?" Küsisin ülbelt.

Noh ausalt kulla inimesed kas ma oma mõtteid saan ka kunagi mõelda? Nii, et keegi ei segaks? Ei saa vist!

"Niisama tulin siia." Ütles Cameron muiates.

"Pff...Esiteks hoia minust heaga eemale! Ma ei taha teada kes sa oled ning kust sa pärit oled." Ütlesin ülbelt vastu.

Cameron vaid mühatas sellepeale. Wow. Ma nagu reaalselt ei mõista miks Cameron ees ja Cameron taga mu mõtetes kinni on?

Kas ma olen armunud?

Samas ma ei imestaks kui oleksin, kuid loodame vaid parimat. Tavaliselt filmides ju on sellised šketsid.

Aga Lysbethikene, see pole siin film vaid see on reaalelu.

Oh jummel. Kuidas ma küll Cameroni murran, et ta saaks mu käest tugevalt nõelata ning ma saaksin oma kuradi poole välja tuua? Te ei taha teada kuidas ma vihkan selliseid ülbeid noori poisse kes on kuulsad ja arvavad endast kõike.

"Ma soovin, et sa siit ära läheksid." Ütlesin käskival häälel.

"Kullakene, esiteks see on park kus võivad kõik olla ning ma võin ka siin istuda ja sinuga samas pingis. See pole keelatud!" Ütles Cameron muiates.

Uhh. Ta on keeruline isiksus temaga saab raske olema.

"Mulle sobib," ütlesin vägagi ülbelt ning tõusin sealt pingilt püsti ja liikusin sinna lähedale kohvikusse Cameron minu järel.

Vaatasin taha ja seal see Cameron oli. Pagan.

Esitasin tellimuse ning võtsin väikese tordi lõigu. Kõrvale võtsin kohvi..nagu alati. Cameron tellis samad asjad ja kurat see Cameron istus veel minuga ühte lauda. Aina ilusamaks see asi siin läheb või mis?

Hakkasin oma torti järama. Jõudsin sealt tordist võtta väikese tüki, kuni Cameron ehmatas mind. Jah just. Ta kiusab mind ja mina olen väike hiireke tema kõrval. Ta on nagu lammutaja Ralf.

Olin ta peale nii vihane. Võtsin oma ostetud tordi kätte ja tugeva hoobiga loopisin talle tordi näkku.

Cameronil oli kõik tort näos kinni. Ma naersin nii, et mul oli kõht kõveras ning ootasin juba millal Cameron tagasi teeb, kuid ta ei teinudki.

Tervel rahval kes seal kohvikus istus olid pilgud meil. Nad vaatasid meid kui imelikke. Osad itsitadsid, osad naersid ja osad ei teinud üldse välja.

Jooksin sealt kohvikust kiiresti minema. Kui ma jooksin siis samal ajal ma ka naersin. Lõpuks kui olin selle maja vastas täpselt siis istusin sinna pingile maha ja naersin.

Nägin, et Cameron otsis oma pilguga mind, kuni mind nägi ja kavalal pilgul mulle otsa vaatas. Tundsin, et sealt ei tule midagi head.

~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~

Nonii.. Kui teie seda osa juba loete siis mina magan, kuid selle eest saate uut osa lugeda. Ühesõnaga homme on mu sünnipäev ja hetkel on kell 23:45 noh see kellaaeg on praegu kui ma kirjutan ühesõnaga jap, kuna homme on mul sünnipäev siis uut osa ei tule nii pea, kuna järgnevad nädalad tulevad keerulised! Siiski loodan, et nautisite seda osa ja näeme siis homme nii öelda! ;)