Mr. Cameron Dallas and I

20

Yey.. Ma olen nii õnnelik, kuna see on meil juba 20.osa ning jap, mul on veel nii palju siia raamatusse kirjutada ning ausalt öeldes on mul tunne selline, et sellele raamatule ei tulegi lõppu, kuna mul on nii palju ideid mida siia raamatusse kirjutada ning need mõtted lihtsalt tapavad mu. Igatahes ma kallistan teid kõiki ning JEE see on 20.osa juhhuuu.

-Laura

~~~

Cameron tahtis mind sealt porilombiks välja tõsta ning ta saigi sellega hakkama, kuid kui ta mind juba kuivale maha pani ei lasknud ta minu pihast lahti.

"M-mida sa teed?" Küsisin peale pikka vaikust.

Cameron oli mind vaatama jäänud ning kogu see aeg ta vaatas mulle otse silma sisse ta silm isegi ei pilkunud. Lõpuks ta siiski lasi mind lahti ning ma sain kergemalt hingata.

"Ma arvan, et peame siit lähedalt kuskilt leidma mingi maja kus me saaks ööbida, sest muidu ma arvan, et me siin metsas küll ellu ei jää." Ütles Cameron muretsevalt.

"Jah, ma arvan sama, aga hakkame siis minema või mis?" Küsisin Cameronilt vastust oodates.

Cameron vaid noogutas. Cameron hakkas mööda metsa mingis erisuunas käima, kuigi tal oli maantee nina all. Mida ta sealt metsast otsis.

"Oota.. miks me sinna metsa poole läheme?" Küsisin veelgi segaduses olles.

"Noh, ma siiski julgen arvata, et siin asuvad elumajad, kuna seda kanti ma tunnen, kuid mitte nii ideaalselt, kuid usalda mind." Ütles Cameron vaid ning jälgis samal ajal teed.

Ohkasin vaid. Kõndisin Cameronile järgi, kuni mu jalg hakkas hullult valutama ning see valu oli talumatu. Oigasin. Cameron pööras ennast minu poole.

"Mis juhtus?" Küsis Cameron murelikult.

"Mu jalg valutab kohutavalt ma tahtsingi sulle just öelda, et võta hoogu maha!" Ütlesin talle sisisedes.

Ma üldse ei tea miks ma ta peale ärritusin. Ta ei teinud ju mulle midagi? Või tegi? Lysbeth, oled sa loll? Loomulikult ta ei teinud sulle midagi sa lihtsalt lampi õiendad temaga koguaeg.

"Ma arvan, et siis me ei jõuaks kunagi kuhugi kohale nii, et ma parem võtan su sülle." Ütles Cameron mulle lähenedes ning hakates mind sülle võtma.

"Ee-i, kuna ma olen liiga raske ja -" hakkasin ütlema Cameronile mingi totaka vabanduse.

"Kuule sa oled nagu udusulg.. ma pakun, et sa kaalud mingi 40-45 kg.Nii, et ära proovigi mingeid liigseid vabandusi leida." Ütles Cameron muiates.

Pööritasin silmi vaid sellepeale ning lõpuks lasin tal end sülle võtta. Cameronil oli tõesti õigus ma kaalun väga vähe nimelt ma kaalun mingi 40 kg jah ma tean, et ma kaalun vähe aga jap ma olen põhimõtteliselt anoreksik.. kuna jah ma söön ning ei võta kaalus juurde.

"Noh ja miks sa nii vait jäid?"Cameron mõnitavalt ja vaatas minu poole?

Pööritasin vaid silmi sellepeale mille peale Cameron koheselt irvitas. Lõin ta õlga natukene solvunud näoga ning ta vaid muigas sellepeale kuigi väike irve jäi ta näole.

\\\\\\\

Nägime lõpuks kaugel mingit maja mille peale Cameron kiiremini sammuma hakkas ning lõpuks kohale jõudsime.

Tundub, et seal majas pole keegi elanud juba 20-30 aastat. See tundus maha jäetud maja aga vist oligi see nii.

Cameron pani mu lõpuks maha ning ma hakkasin koputama kuni Cameron haaras mu käest mille peale mu käsi automaatselt võpatas.

"Mis?" Küsisin segaduses olles.

"Siin majas ei ela niikuinii keegi nii, et lööme lihtsalt ukse maha." Ütles Cameron ükskõikselt.

Vaatasin teda pahuralt.. aga noh muud varianti vist ei jäägi. Tulin ukse eest ära ning Cameron lõi jalaga ukse lahti. Mille peale ta mind sisse kutsus.

Ohkasin vaid ning läksin sisse.