Mr. Cameron Dallas and I

26

Miks need osad nii tihti tulevad? :D vot seda ma ei oska nüüd öelda, kuna jah, ma kirjutan siis kui tuju tuleb ning kirjutamis isu on, muidu läheb see kirjutamine liiga kohuse asjaks, ehk tekib tunne nagu ma peaksin seda tegema muidu juhtub see... ja see. So yeah. Siin on uus osa.

Tahtsin teid tänada 12k vaatamise ning 1,7k vote eest, kuna see on väga tähtis mulle! :) Aitäh!

Armastusega,

-LauraWizzle ❤️

Noogutasin vaid Cameronile, kuna mida see peatus mulle ikka teha saab? Me peatume ju vaid korraks.

--

Mõne aja pärast tuli, Cameron autosse tagasi ning ta näoilme oli veelgi emotsioonitum kui iial varem. Tundsin, et Cameron võib nüüd midagi ohtlikku teha, kuna ta polnud eriti turvaline hetkel. Eriti sellises olukorras.

"Nii, et su otsus ei muutu sellest, et tahad sinna hotelli minna?" Küsis nüüd Cameron ja vaatas mulle otsa üksipulgi.

"Ei muutu, kuna mul on kindel tee minna hotelli ja lahkuda ning enam ma ei soovi mingeid küsimusi." Ütlesin juba närviliselt, kuna Cameroni käitumine muutus mind veelgi närvilisemaks kui iial varem.

Parema meelega oleksin siit autost hetkel jehhat tõmmanud, kuna Cameron polnud enam tõesti turvaline, ta pilk oli tõsine ning karm. Isegi autod mis vastu talle tulid oli tal karm pilk silmis ja ta hirmutas isegi teised autojuhid ära.

Tundsin kuidas Cameron kiirust lisab, ning mu süda hakkas puperdama, kuna kõik võib niimoodi viltu minna. Jumal ma palun, et midagi halba ei juhtuks.

"Cameron, palun võta hoogu maha ning rahune maha!" Ütlesin teda nüüd rahustades, kuna kiirus läks 100 km/h hoopis 140 km/h.

"Cameron.. Cameron ei ole mingit Cameroni enam, ma ei võta kuradi kiirust maha ning ma ei kurat võtaks ei rahune." Ütles nüüd Cameron mu peale karjudes ning ma võpatasin.

Mul olid juba kunagisest ajast peale ärevus häired, need andsid tunda siis kui mu pulss ning keegi karjus minu peale.. kui need kaks kokku panna siis ma hakkan lihtsalt kokutama ning see pole eluohtlik, kuid lihtsalt suur hirm tekib ning mul endil on ka väga ebamugav olla. Tunnused on ka külmavärinad mis mul juba praegu peale tulevad. See ei tõota midagi head.

"Palun, Cameron! Sa tapad meid kõiki selle kiirusega ära. Ma anun sind, et sa lõpetaksid." Ütlesin nüüd nuttes.

"Kurat, kas sina võtad minu palveid ja anumisi kuulda või? Miks mina peaks võtma?" Küsis Cameron karjudes.

Kuna Cameron ei lõpetanud kiiruse suurendamist otsustasin, et lähen talle kallale.

Võtsin oma rihma lahti ning Cameroni pilk peatus algul mul ning ta nägu oli hirmul, kuid olenemata sellest ta ei lõpetanud kiiruse suurendamist.

Haarasin roolist.

"Mida kuradit sa teed?" Karjus nüüd Cameron.

"Seda mida oleksin ammu pidanud tegema, vajutama pidurit, et see tohutu kiirus lõppeks." Karjusin ma samuti talle kõrva nutuste silmadega.

"Okei, ma vajutan pidurit, kui sa mu sülest maha tuled ning sa ei lahku siit riigist." Ütles Cameron.

"Ma ei saa usaldada sind Cameron." Ütlesin vaid ning lükkasin ta jala eest ja vajutasin täiest jõust pidurit ning ÕNNEKS ei käinud auto meil üle pea.

Vaid me olime mõlemad suures šhokis.

"M-m-mida kuradit?" Küsis nüüd Cameron šhokist toibudes.

"Keegi pidi ju mõistuse pähe võtma ning ohjad enda kätte võtma kui kellegil siin rooli taga läheb mõistus täiesti ära? Saad aru Cameron, et sa oleksid peaaegu meid kõiki siin ära tapnud." Ütlesin talle ning olin endiselt samamoodi šhokis.

Cameron astus autost välja ja lõi ukse pauguga kinni. Tundub, et ta tahab hetkel värsket õhku ja mõelda mida kuradit ta teeb.

...

Nii, jah ma tavaliselt siia ei kirjuta mingit teadet ega midagi tavaliselt on kõik alguses, kuid ma siiralt tahtsin vabandada selle lühikese osa eest järjekordselt! Igatahes ma tahtsin, et saaksite selle osa varem kätte ning, kuna ma olen suhteliselt väsinud täna ning ma pidasin seda tähtsaks asjaks, et see ikka õigel ajal välja tuleks siis jah, postitasin selle nüüd. Hetkel, mulle tundub, et see lugu venib pikaks ning kardan, et muudatused tulevad kiiremini kui ma oodata oskasin, nimelt on nüüd nii, et viimane osa on väga lähedal, kuid ma ei ütle teile hetkel kui lähedal.
Kindlasti vabandan selle haruldase osa pärast ning jah, ma olen maani väsinud ning kukun kohe kokku ja ma ei jõua teie kommentaaridele kahjuks hetkel vastata, kuna jah ma magan siis juba kui teie kirjutate! :)
Homme hommikul, vastan teie imelistele kommentaaridele! 💖🙌🏼😍

Armastusega,

-LauraWizzle 😍