Mr. Cameron Dallas and I

8

"Kuule võta rahulikumalt!" Ütles Cameron muiates.

Vaatasin teda põlastaval pilgul.

"Mina ja pean rahunema. Kuule Cameron võta oma sekretär ja mine temaga mul tõesti pole aega minna." Ütlesin pahaselt.

Cameron vaid vangutas pead sellepeale.

"Kas ma ei meeldi sulle kohe üldse?" Küsis Cameron.

Issand kui armsad ta silmad on kui ta mulle otsa vaatas! Issand ja ta silmad on nii siirad! Miks mul selline imelik tunne on? Ma tunnen tema juures end kaitstuna. See on nii heatunne. Ma ei taha sellest kaugemalegi minna.

Nii Lysbeth on sul palavik või sa oled haigeks jäänud? Sulle ei saa Cameron meeldida. Pealegi oled sina kõigest üks kooli lõpetaja kes loodab juba elult nii palju.

"Jah sa ei meeldi mulle kohe üldse ning parem oleks kui sa ennast minust eemale hoiaksid." Ütlesin ja liikusin uksepoole.

"Või muidu?" Küsis Cameron selja mulle pöörates kui ma samal ajal ust tahtin avada.

"Või muidu? Tead siis saad teada." Ütlesin ja jooksin sealt minema.

Tundsin kuidas mul liblikad kõhus olid ning aju ja süda hakkasid uuesti oma vahel vaidlema kumb õige variant oleks. Kas ma tegin üldse hetkel õigesti? Või ma keerasin kõik pekki? Ei ei see Cameron on siiski värdjas ning ta ei vääri mind kübetki.

Tundsin, et hetkel pole õige aeg koju minna, kuna tundsin, et kodus ei saa ma mõelda neid reaalseid mõtteid mida mina tegelikult tahaks. Ma tahan kiiremini suuremaks saada ja oma elu peale minna. Ainult, et mu ema jääb siis selle värdjast mehega kahekesi.

Huvitav mida see vanamees nüüd seal kodus emaga teeb? Ma ei taha teadagi.

Liikusin kusagile kaubanduskeskusesse ning seejärel läksin toidupoodi ja siis ostsin ühe nätsu paki, coca-cola (väike pudel) ja müslit (4 tükki).

Maksin kassas ära ning siis liikusin parki. Ja las ma mainin see park on lihtsalt nagu reaalselt selline, et oleksidki nagu metsas, kuid tegelikult oled sa kusagil keset platsi linnas kus autod sõidavad ja nii edasi, kuid seal oli rahulik.

Ma käisin alati seal kui mul vaja oma mõtteid mõelda oli nii, et see on siin minu koht.

Istusin pingile ning vaatasin voolavat väikest jõge mis sinna kõrvale tuli ning linnud laulsid täna eriti ilusasti. Päike paistis ning tuult ma ei kuulnud. Osad juuksesalgud lehvisid mul tuules.

Ning siis tuli mulle mõtteisse jälle Cameron. Noh miks tema alati raiskab mu vabad päevad ära nagu.. esiteks see idioot pole väärt seda, et ma talle mõtlen.

Järgmisel hetkel kuulsin enda seljal koputust. Võpatasin, kuid ei pööranud sellele erilist tähelepanu. Ja seal see minu päevade rikkuja oli. Kusjuures 1.kohal seal oli Cameron. See inimene istus mu kõrvale ning siis ma vaatasin sinna poole ja seal oli see inimene keda ma kõige vähem näha tahtsin.

Seal oli Cameron.