Kui jääda siis kas igaveseks või hetkeks? Kas on võimalik jääda igaveseks? Tavaliselt ei aga siin maailmas on kõik lubatud, kõik uksed on avatud,kuid siin on üks aga selles maailmas on palju kurjust,palju pahandusi,palju purustusi, palju millega me harjunud pole. Just see panebki meid mõtlema,kas igavesti siin olla on ikka kõige parem otsus või jäta endast jälg ja siis kaduda kui siil uttu. kas alati on vaja lubadusi, lubadusi nagu näiteks ; ma armastan sind igavesti, ma jään su kõrvale igaveseks. Või hoopis vajame selliseid lihtsaid ja tõeseid lauseid, mis on kerged kui suled aga tähtsad ja vajalikud. Iga inimene vajab ,et teda märgataks, kõik me soovime kuulda oma kõrvus kauneid sõnu mitte lihtlabaseid ja tühju lubadusi, mis nii või naa kunagi täide ei lähe. See lugu näitab veidikene teistsugust armastust, veidikene teistsuguseid inimesi ja veidikene teistsugust valu, mida ma luban ,et sa pole kunagi tundnud. Selle teistsuguse armastuse ja valu tippus on tütarlaps nimega Sophie. Sophie, kes poleks kunagi arvanud ,et midagi sellist temaga juhtub. Ta poleks kunagi arvanud ,et see kõik teda nii tugevalt raputab ja teda millegi nii kohutava küüsi viib. Ta poleks kunagi endast ja maailmast tema ümber nii palju kohutavaid sõnu ja tegusid leidnud, kui ta läbi elades leidis.
Aga see mis ta päriselt läbi elas on kirjas ei kuskil mujal, kui ridade vahel. Sophie arvas,et tema ümber olevad inimesed on jala tallast kuni pea laeni ustavad ja hea südamlikud aga just selles oligi probleem ta ei osanud vaadata ridade vahele. Aga siis kui ta selle ära õppis oli juba kurjus ennast tema külge sidunud ja pääseteed polnud. Ka sellises maailmas nagu tema elas jääb ühel hetkel keegi meist tupikusse. Seda saab nimetada ka suletud ringiks. Sina kõige keskel sa tead,et ka ringil on algus ja lõpp aga sellel hetkel pole see enam määrav, sest ring mille keskel sa oled ei avane iial. Algus ja lõpp on nii tugevalt üksteise sisse sulandunud, et see näeb välja just kui suvaline jupp sellest. Kõige ebavõrdsem selle loo juures on see ,et peaaegu alati jäävad juhtima halvad. Kurjus saab temast võitu ja ta langeb aga kuidas? Seda näed sa vaid avades ukse sellesse maailma.
29.august.2016.
''Kas te ei peate koguaeg karjuma, te ei arva, et see teeb mulle veel rohkem haiget kui teile kahele kokku!'' ütlesin ma vanematele läbi pisarate,mu hääl oli muutunud kraapivaks, iga südame löök tegi aina rohkem haiget.
''kullake, asi pole sinus. Me üritame asju lahendada nii nagu täiskasvanud tegema peaks aga kahjuks sinu emaga on see täiesti võimatu'' ütles isa veidi lohutaval kuid talle omase tugeva hääle tooniga, suunates emale vihase pilgu.
'' mis kuradi mõttega te koos olete,kui te kumbki üksteist silma otsas ei salli?'' küsisin ma neilt kuid ei suutnud pilku tõsta.
''Sophie tegelikult me olemegi tahtnud sulle juba ammu ühest asjast rääkida..'' ütles ema mulle lähenedes ja mu käest haarates.
Stop. Siit saigi alguse Sophie täiusliku elu purunemine, tuli asutuda teistsugusesse maailma,kus asjad pole kohe üldse nii.
