Järgmisel hommikul ärgates oli hea värske tunne. Ma pole juba ammu nii palju öötunde maganud.
Ma ei teadnud, mis mind ees ootab. Ma ei teadnud, mis siin maalimas toimub. Ma ei teadnud, mis nende inimestega lahti on. Ma ei teadnud midagi, peale selle, et ma ei sobi siia. Mulle tuli meelde see salapärane poiss, kes mulle kavandi andis aga mida ma isegi ei avanud. Nüüd tekitas see minus suurt huvi. Äkki see aitab mul seda maailma paremini tundma õppida.
Oli järgnev hommik mil pidin Travist kooli ees ootama. Ma jõudsin täna hiljem kui tema. Mind nähes, tõstis ta pilgu telefonilt ja naeratas mulle.
"tere hommikust!" ütles ta viisakalt tervituseks.
Eile ja tänane Travis oli nagu öö ja päev. Neid kahte ei saanud isegi mitte võrrelda.
"hommikust jah" ütlesin talle vastu.
"esimene tund on vaba, äkki tahad tutvustan sulle kooli parki ja tagahoovi?" pakkus Travis välja.
"tegelikult mul on vaja kappide juures käia" ütlesin talle kõheldes. Ma pidin nägema mida see pilt endast kujutab.
" Ma võin kaasa tulla, kui sulle sobib?" ütles Travis. Ma nägin kui väga ta üritab nii, et ma lasin tal endaga kaasa tulla.
Ta toetus ennast vastu teist kappi ja jälgis kuidas oma kapi kiirelt avan.
See oli ikka veel seal. Tegelikult oli see ka ainuke asi mis seal oli.
Ma võtsin selle välja.
Kui Travis seda nägi lükkas ta ennast minu poole.
"mis see on? Miks sa seda lahti ei tee?" küsis Travis aina uudishimulikumalt. Ma tõesti ei julgenud seda avada.
"
see peaks olema üks kavand mille mulle üks poiss andis" ütlesin väga närviliselt ja vaatasin Travisele otsa.
Ma hingasin sügavalt sisse ja välja ning avasin selle.
Ma pole kaua juba midagi nii sünget näinud. Miks peaks keegi üldse midagi nii õdusat kujutama?
Pildil oli kujutatud tüdrukut kes seisis silla äärel, tema taga oli kamp poisse ja tüdrukuid, kes
Lasid tal seda teha nad olid kujutatud naervate ja õnnelikena. Nad suunasid oma käed sillal seisva tüdruku poole.
Teisele poole oli kirjutatud Aron ja 18. Miks just 18?
Ma vaatasin Travisele kulm kortus otsa.
Ta oli sama segaduses nagu mina.
"mida see tähendama peaks?" küsis ta mult.
"kui ma vaid teaks" ütlesin ma vaikselt ja voltisin pildi kokku ning panin selle kappi tagasi.
"kuule, ma käin korra ära saame kooli ees kokku" ütles Travis ning juba ta oligi kadunud.
Samal ajal kui oma üritasin sulgeda, kuulsin endast kedagi möödumas.
Keerasin ennast selle kellegi poole. See oli Aron.. Jah tema, kes mulle selle pildi andis.
Ta kõndis minust mööda nii nagu mind polekski olemas olnud seal.
Takistasin tal edasi minemast.
"mida see pilt tähendab?" küsisin olles ikka sama segaduses.
"sa saad sellest kunagi aru ega sa seda kellegile ei näidanud?" küsis poiss ning tõmbas mind koridori keskelt natukene eemale nii, et üksteist kuuleksime.
"Travis nägi seda.." ütlesin talle kuigi ei näinud selles mingit ohtu.
"seda ma kardsin. Nüüd ta kuulutab kõigile ja nad teevad kõik, et sa mind vihkaks" ütles poiss ja hoidis oma peast kinni.
"ma ei saa mitte kui millegist aru.. Äkki sa seletaks mulle?" küsisin poisilt juba veidi kurjemalt.
"küll see varsti kohale jõuab" ütles poiss ja lahkus.
Jäin vaid mina oma segaste tunnetega. Mul läks see juba täitsa meelest, et Travis ootab mind kooli ees.
Tõmbasin jope luku kinni ja väljusin pea uksest.
Seal polnud kedagi.
Mitte ühtegi hinge. Ma istusin suurest nõrkusest trepile ja võtsin oma telefoni välja.
Ta polnud helistanud ega sõnumit saatnud.
Ma loodan, et siiski ilmub kohale, sest muidu olen küll ennast täiesti lolliks teinud.
Tahtsin nii väga silmad sulgeda ja magama minna. Ma tahtsin, et kui üles ärkan siis pole midagi sellist olnud see on lihtsalt halb unenägu.
"siin sa oledki" kuulsin kuidas keegi seda pooleldi mulle hüüdis.
Tõstsin pea ja see oli ei keegi muu kui Travis.
Ta nägi, et ma ei tõuse püsti ja ületas kiirelt trepi astmed ja istus mu kõrvale.
"kas kõik on korras?" küsis Travis murelikult.
Ma valiksin kuid tegelikult tahtsin kõik tunded välja laduda ja öelda nii nagu asjad mulle tunduvad.
"ma ei saa aru mis napakas mäng teil on ja miks olen mina siia segatud ja miks ma saan pidevalt oma küsimustele vaid" küll sa kunagi aru saad " vastuseid?" ma olin päriselt vihane kuid ma ei saa aru miks?
Miks see kõik mind nii väga puudutab.
See võib olla mõni poiste vaheline loll nali, mida nad uue tüdruku vahel mängivad.
Ma ei lasknud tal vastata.
"mida tähendab see pilt, mida tähendab see kui mulle täiesti võõras inimene ütleb, et ma ainult teda usaldaks, mis tunde see minus tekitab? Eriti siis kui ma niigi ei tunne ennast siin koolis hästi. Mida ma peaksin mõtlema kui kaks poissi minu pärast peaaegu kaklema lähevad? " oleksin edasi rääkinud aga ta peatas mind.
Travis võttis mu käest ja tõmbas mu püsti vedas mu trepist alla ja siis hakkas kiiresti jooksma. Kogu selle aja ei lasknud ta mult käest lahti.
"kuhu sa mind viid? Jää seisma palun" ütlesin talle ta järel joostes kuid ta ei kuulanud mind vaid jooksis seni kuni olime jõudnud parki. Seal oli hoopis vähem valgust kui mujal. Nii hämar ja samas väga vaikne. See oleks nagu eraldatud kogu maailmast.
Travis jäi lõpuks seisma. Ta seisis minu ees ja vaatas mulle silma.
Ta lähenes mulle veel veidi ja sosistas vaikselt.
"see on kõik su õiged vastused" ütles ta ja tegi seda mida ta poleks tohtinud teha.
