Olin veidike mures, kuidas ta õe ära tunnen kogu selles pimeduses ja lisaks muretsesin ma ka sellepärast, et keegi võib meid näha. Kõik teavad kõiki, see on väike linn, kus jutud levivad kiiresti. Ka meie kordasaatetud tegu on kooli peale laiali läinud ning me Aroniga oleme saanud ridamisi kirju ja küsimusi. Peamine on aga see, et nad ei jäta seda nii. Nad ei peida pead liiva alla. Kui nad on juba nii palju kaotanud siis nad ei hooli enam oma tegudest ega sõnadest. Travise sõnad kajasid mu mõtteis. Ma ei suutnud seda lauset oma peast välja visata. Lisaks sellele ei suutnud ma silmist välja visata nende pilku eriti Travise. Need leegitsevad silmad.Isegi mitte Kristoferi silmades pole ma sellist tuld näinud. Ma olin teinud nende eludega 3 minutiga seda, mida keegi teine poleks suutnud. Selleks oli vaja nii vähe, kuid samas nii meeletult palju. Ma ei tunne end hästi, et nende elud purustasin. Igat kiusajat peaks aitama. Hoopis sel kiusajal on raske ning ta hing on katki vaid sellepärast, et ta on ise kunagi haiget saanud. Ja nüüd arvates, et kogu maailm on kole ja paha. Kuid mitte üksi osa mu kehast ei lase laskuda nende poolele. Mina olen iseenda eest väljas ja elan maailma nimel. Tahan, et teistel oleks parem. Ma loodan südamest, et nad ükskord saavad aru, millega nad hakkama said. Kõige enam loodan ma, et nad hakkavad kahetsema ja paluvad ühel päeval vabandust. Ehkki ei kaota see nende tehtud arme kehal, kui ka südames ning mõistuses, ei asenda mälestusi paremate vastu ja ei anna eal rahu, aga see leevendaks ning kasvataks arme. See teeks mind südamest õnnelikuks.
Aeg oli jõudnud sinna maale, et oli tarvis minema hakata. Tõmbasin vaid õhukese tuulejope peale ning õhukese salli kaela ümber. Jätsin oma telefoni koju lauale, kellaga mul probleeme polnud selleks oli käekell ümber käe. Kõndisin veidi kiiremal sammul kohtumispaiga poole, kuna kartsin, et hilinen. Kui ma oleksin teadnud sel hetkel, millele ma vastu kõnnin poleks ma eal majast lahkunud.
Silla peale jõudes polnud seal hingelistki. Tühjus. Ma ei näinud ka kella vaadata, ainukesed valgustid olid nii nõrgad, et poleks ka otse valguse all õigesti kella näinud. Oletasin lihtsalt, et jõudsin veidi varem, kui kokkulepitud ja pidasin õigeks oodata.
Läks mööda minut, kui ka teine. Siiani polnud peale minu sillal kedagi. Lisaks sellele ei liikunud ka läheduses olevatel tänavatel kedagi. Kõik oli nii üllatavalt vaikne, taeva kohal helkis suur ja veidi kollakas kuu ning tähed taevas särasid uhkelt. Mõeldes tähtedele meenus mulle koheselt Henri, ka tema oli üksneist. Säramas seal teiste seas, ühel kaunil päeval on mul au koos temaga seal kogu maailma ees särada. Ohkasin ja astusin sammukese kodule lähemale. Teda ei tulnudki. Olin, kas haledalt nina pidi veetud või oli tal midagi väga tähtsat vahele tulnud, seda ei tea, keegi peale tema enda.
Nägin silla alguses seismas kahte musta keha. Hetkeks arvasin, et üks neist on Kristoferi õde aga lähemale jõudes sai mulle selgeks, et need kaks keha olid suured, laia õlgsed ning pikad poisid. Sain aru, kes need kaks on. Kristoferi õe asemel oli kohale ilmunud ta venna raas ja Travis. Arvasin, et olen kaval ning sillal on ka teine ots, kust plehku saab pista. Keerasin järksu suunda ning, kui olin suutnud ära fikseerida selle, et ka teine pool sillast on kolme musta kehaga kinni piiratud sain aru, et olen lõksus. Lõksus sillal. Ja mind oli püütud puuri. Nähes minu paigal seisu kahe poole peal hakkasid nad minu suunas liikuma. Nende nägusid kattis ühtlaselt must kapuuts, lisaks sellele olid need viis end ka üleni musta riietanud vaid paar käsi eristus ühtlasest mustast massist. Nad ei lausunud midagi vaid astusid aeglaselt lähemale, tõmmates minu ümber koondunud pool ringi aina väikesemaks. Lõpuks olid nad moodustanud kaitsemüüri minu ümber. Kuigi kas sõna ''Kaitsemüür'' oma sõna kõige otsesemat tähendus siin kontekstis ka täidab pole ma kindel. Pigem tundsin, kuidas mu süda hullupööra klopsib ja ma palusin mõttes, et see läbi saaks. Kasvõi, et Kristoferi õde kohale ilmuks ja müüri minu ümber purustaks. Esimest korda elus tundsin ma surmahirmu, mitte tavalist hirmu.
