Minus valitses tühjus. Ma olin läbi klopitud sellest ülbusest ja kurjusest. Ma olin väsinud kõigest. Sõnad ei suuda öelda ära kõike seda valu ja muid tundeid minu sees. Võiks ju öelda, et mine puhka ja tule tagasi aga see väsimus on teistsugune. Seda ei maga välja selle vastu ei aita pehmed linad ja vaikus.Nõrgemad nagu mina me põgeneme selle tunde eest. Me ei suuda endale tunnistada, et me oleme selle kiusatuses ja me jookseme selle eest, teeskleme, et meis pole seda. Me teeskleme, et oleme õnnelikud ja rahulolevad. Mis kõige hullem. Mina, sina, su sõber, perekonna liige me kardame näidata maailmale, perekonnale, iseendale kasvõi parimale sõbrale, et oleme saanud haiget. Ka meie sees on olemas tunded, meie kõigi eludes on olemas halvad päevad. Me ei pea tundma end alati hästi, meie suudel ei pea särama naeratus ka pisarad on omamoodi kaunid.
Kuid siin nende inimeste keskel istudes, tead sa juba ise, et nutmine nende ees pole lahendus pigem loob nende ajju mälestused, mille tekitamise üle sa pärast üldsegi õnnelik pole. Kui tund oli läbi saanud krabasin oma asjad kõik käte vahele ning võib öelda, et sõna otses mõttes kihutasin sealt klassist minema. Kuna ka kõigil teistel sai tund läbi oli raske leida kooli peal kohta, kus poleks kedagi. Avasin tüdrukute vetsu ning seisin peegli ette.
Ma ei hoolinud sellest, et keegi võib sisse astuda ja mind niimoodi näha. Mul oli tunne, et inimesed on mind veel hullemaski seisus näinud, kui see siin.
Tõstsin aeglaselt särgi veidi üles ning vaatasin läbi peegli, kas see nuga mu kõhu vastas läks läbi minu või tundus see valu lihtsalt nii kuradima tugev ja reaalne.
Seal polnud midagi ning lasin kergedusega pluusil langeda. Hingasin sügavalt sisse ja välja ning hoidsin kätt selle koha peal, kus mõni aeg tagasi terav ese surutud oli.
Lükkasin vetsu ukse lahti ja tegin sellise näo pähe nagu kõik oleks korras. Vaatasin otse, paremale ja vasakule. Vasakule vaadates jäi mu pilk pidama. Vastu seina toetus Travis, pilk vihikusse surutud. Tõstes hetk hiljem pilgu minu poole lükkas ta vihiku kinni ning tegi paar kiiret sammu minu juurde.
''ega nad sulle haiget ei teinud?'' küsis ta ning mulle tundus, et ta on päriselt mures.
Tahaksin öelda nii kangesti jaa aga nad tegelikult ei teinud mulle haiget mitte ühtegi märki sellest ju pole.
''ei'' vastasin lühidalt.Parem tundus mitte kõike kohe välja rääkida.
''olgu. Ma küsin nii, üritas ta sulle haiget teha?'' küsis ta ning vaatas ainult mulle otsa nagu ümberringi oleks pausile pandud.
''jah, jah, üritas aga, mis sul sellest sa ei saa midagi muuta nad vihkavad mind, sest ma tegin su õnnelikuks ja sa paremaks inimeseks muutusid.Anna andeks.'' ma läksin endast veidi välja. Kogu viha, mis oli sel ajal minusse kogunenud lausa nõudis, et see saaks öeldud.
Näoilme, mis oli algul vaid veidike murelik paistnud oli nüüdseks päriselt murelik lausa õnnetu ja kaastundlik.
''Sa tead,et kui palju nad ka ei prooviks mind sinust eemale hoida pole see neil täielikult võimalik. Kui see oleks neil õnnestunud oleks ma nendega, vaataksin pealt, kuidas sa haiget saad, kuidas sa langed ja murdud.'' rääkis ta nii kindlalt, et teda oli lausa loll mitte uskuda.
''Kas me võiks neile vastu hakata ja koos edasi minna?'' küsisin lootusrikkalt.
''Isegi, kui see mis meie vahel on nii tugev pole see purustamatu. Ma murraks su nii. Ma peaksin nägema pealt, kuidas sa minu pärast haiget saad seda ei juhtu. Sa oled selle jaoks liiga kallis ja hinnaline, et sind huntidele söödaks visata. Me peame mõlemad oma teed minema aga tea, et ma ei unusta sind eal.'' rääkis ta vaikselt nii, et vaid mina kuuleks samal ajal hoidis õrnalt mu käest ning kui kõik, mis tal öelda oli lahkus ta ning lasi mu käel vaikselt langeda. Ma oleksin talle järgi jooksnud kasvõi karjunud aga sellest poleks olnud kasu. Ta oli teinud otsuse juba varem, kui otsustas seda mulle rääkida.
Kas nii lähebki?Kas lihtsalt üks läheb ja teine tuleb? Kas nii peabki olema?
Mitte minu maailmas mõtlesin ma.
Aga, mida hetk, sekund,minut,tund,päev edasi tundsin, et ka minu maailmas on see võimalik. Pean tunnistama, et Travisest eemale hoides jäin ma Kristoferile vähem silma kuigi mitte täielikult. Iga väiksema pilgu või liigutuse, mille me üksteisele täiesti kogemata kinkisime sai mõlema jaoks karistusega kinnitatud.
Mõtlete, et miks me midagi ette ei võtnud, miks me lasime end nii kohelda?
Asi on lihtne. Sellest poleks olnud kasu, mitte keegi poleks suutnud teda peatada ning me oleks selle eest veel hullemini saanud me teadsime seda juba isegi.
Ma imestan, kuidas ma olin suutnud vastu võtta sellist kohtlemist ja valu. Loomulikult polnud ma enam see tüdruk, kes ma olin varem. Ma tahtsin igapäev siit maailmast minema põgeneda. Isa juures olles tundsin, et inimesed kohtlevad mind liiga hästi. Ma polnud sellega harjunud kuigi täpselt selline oli mu elu olnud mõnda aega tagasi ja ka siis tundusid need inimesed liiga õelad ja ülbed aga oleksin ma osanud arvata, et neil inimestel oli lihtsalt paar halba päeva mitte must südametunnistus ja veel räpasem iseloom. Oleksin ma seda teadnud ei peaks ma oma kehal nägema arme, sinikaid, verevalumeid, haavu. Ei peaks ma tundma südames seda põletavat valu iga jumala kord, kui Travist näen. Ei peaks ma tundma kopsudes krampliku valu kui tunnen neid samme selja taga ning tean, et põgenemiseks võib olla must miljon ust, kuid ükski neist ei avane,kui on vaja põgeneda Kristoferi eest.
Mu emal polnud asjast ilmselt õrna aimugi. Tema oli edasi liikunud. Edasi liikunud ilma minuta. Tema oli osanud öelda tunnetele ja mälestustele ''ei'' ning keeranud uue lehekülje.
Neid hingesid, kes keeraksid uue lehekülje on nii hirmsalt palju, et teine pool, kes keeraks hoopis lehekülje tagasi nemad ei paista puhaste lehtede pöörajate seast väljagi.
Mina ei kuulu puhaste lehekülgede pöörajate sekka. Mina tahaks tagasi, sest vanasti oli parem. Mul oli perekond, terve perekond,sõbrad,päris sõbrad ja terve süda.
Aga, kui uus lehekülg oligi pööratud polnud mul nendest mitte midagi.Kõlab uskumatult.
Soe ja hea on mõelda, mis oli kunagi, kui palju rõõmu ja naeru nad kõik mulle pakkusid ja mina arvasin ikka, et teised inimesed mujal on poole õnnelikumad. Mujal tundus parem. Millegi tähtus jõuab meile alati alles siis kohale, kui oleme sellest ilma jäänud.
